Väike, 17-kuune Charlotte Svilicic nautis oma päeva. Ta mängis õues aias ajal, kui nende tavaliselt sõbralik perekoer Khan hakkas agressiivselt käituma. Khan oli äärmiselt keskendunud, Charlotte’i suunal agressiivne ja püüdis meeleheitlikult tüdrukut teda lükates nihutada. Kuna see ei toiminud, siis haaras ta seljatagant mähkmest ja viskas teda rohkem kui meetri jagu…
Üsna kiiresti mõistis tüdruku ema, et aias oli madu ning Khan üritas minna lapse ja mao vahele, enne kui ta teda viskas.
Ajal kui Khan oli hõivatud tüdruku päästmisega, madu ärritus. Siis see ründas! Pruun-kuningmadu hammustas toimunud võitluse ajal koera.
Khan lonkas majja enne, kui ta mürgi tõttu kokku kukkus…. Õnneks süstiti koerale vastumürki ja ta elab surmavast ussihammustusest hoolimata.
Kui tüdruku ema ei oleks kõike seda oma silmaga näinud, ei oleks ta seda uskunud.
Tal ei olnud õrna aimugi, et nende perekoeral olid sellised kaitsvad instinktid.
Kuid lugu muutub aina hämmastavamaks. Selgus, et Svilicic’i perekond oli Khani vaid päevi enne adopteerinud.
Koer oli eelmise omaniku poolt hüljatud ja surema jäetud.
Päästmise hetkel oli koer väärkoheldud – nälginud, katkiste ribidega ja pekstud. Olukord oli piiripealne, kas panna ta magama või mitte, sest ta oli raskes seisundis.
Svilicic’id plaanisid juba enne seda intsidenti pakkuda päästetud koerale elu, mida ta väärib.
Perekond on äärmiselt õnnelik, et nad olid otsustanud koju tuua dobermann Khani.. Selle loo raames tundub, et Khan osutas teha vastuteene oma elu päästmise eest.