Natsa üle 3 aasta tagasi tegin ise selle saatusliku veaja panin autos jalad armatuurile. Olin kõval istmel,väsinud, tahtsin natukeseks silma kinni panna.
Ärgates märkasin, et ees oleva auto tagatuled ja minu auto nina liiguvad meeletul kiirusel teineteise poole.
Reaktsioonist surusin veel jalad tugevamalt vaatu armatuurlauda. Käis korralik pauk. Auto oli tolmu ja tossu täis. Keha meeletutes valudes ja surises, justkui torkaks keegi mind miljoni nõelaga. Saamata täpsetlt aru mis toimub ja mis on juhtunud avasin autoukse ja hakkasin autost väljuma.
Jalale toetudes see ei kandnud ja kukkusin kui kaltsunukk auto kõrvale maha…siis jõudis kohale, et minuga on midagi juhtunud ja sain teada mida tähendab kõike halvav valu. Valu oli nii suur, et ma ei suutnud ei rääkida ega mõelda. Ainukene soov oli kuidagi valust lahti saada. Hiljem haiglas tuvastati mul selgroos 2 murdu. Oli õnnelik õnnetus. Ainult 2mm jäi puudu, et oleksin olnud elu lõpuni ratastoolis või voodihaige.
Kui sa oled juht siis ära luba kunagi oma sõidukaaslastel jalgu armatuurile panna. Kui istud kõrval siis palun õpi minu vigadest. See oli mu elu kõige raskem ja ebameeldivam kogemus. 8h kesnud operatsioon, nädal aega haiglas kosumist ja 3 kuud kodust ravi.
Taastumine oli meeletult vaevarikas ja valus. Iga liigutus mis tegin tuli läbi valu. Ma ei saanud näiteks tassist vett juua, pidin kasutama kõrt, ei saanud hambaid pesta, wc’s käia ega magada Probleeme valistasid ka nii lihtsad asjad nagu äärekivist üle astumine või poekoti koju tassimine.
Täna tuletab mulle kõike seda meelde 25cm pikkune arm seljal. Selg on metalli täis ja liikumine on piiratud.
Tänan veelkord südamest oma kaitseingleid ja PERH’i töötajaid kes mu kokku lappisid ja tegid nii head tööd, et ma saan täna oma peaaegu tavapärast elu jätkata.
Peale operatsiooni.
Natsa üle 3 aasta tagasi tegin ise selle saatusliku veaja panin autos jalad armatuurile. Olin kõval istmel,väsinud,…
Posted by Lauri Pedaja on Reede, 10. juuli 2020