Teise laine eest hoiatatakse. Loetakse sõnu peale jätkuvalt ettevaatlik olema, muidu tuleb teine laine, mis võib Eestimaad veelgi enam räsida. Öeldakse, et meil oleks teisest lainest palju raskem välja tulla.
Mina, ma loen koroonast, kuid mõtlen Eestimaast. Eestimaa maakamaral elavatest inimestest, eriti noortest.
Jälle, samuti kui 90-ndatel aidati mätta otsa tagasi endaga muidugi hästi toimetulevaid ettevõtteid ning suurfirmasid sõnade saatel: “Need firmad on Eestile liiga tähtsad, seetõttu peabki neid miljonitega aitama.”
Mõtlen siinkohal eelkõige Tallink’it ja Nordicat.
Jah, Eesti vajab neid küll, samas, nad saaksid piiride lahti minnes isegi ehk hakkama? Tõstavad jälle piletihindu, mis enne kriisigi olid eestlastele krõbedamad, võrreldes näiteks Vikingi või airBalticuga.
Kuid kui teine vaesusesse sööstmise laine tabab meie noori: üliõpilasi ja alles oma tööelu alustavaid, kel pole tagataskusse veel midagi kogunenud. Kui nemad sunnitakse taas kitsikuse tõttu kodumaalt lahkuma, siis võib küll meie Valge laev uppumatuna ja Lennufirma sinitaevas püsida, kuid kellele? Kui pole enam inimesi?
Miks ei aita me tulevasi pensionimaksjaid, kui külmalt mõelda. Meie valitsus peaks tegema kõik endast oleneva, et just noored inimesed selle kriisijärgses maailmas ei lahkuks Eestist.
Toon elust näite: noor inimene, kes on töötanud 2-3 aastat, otsustas sügisel minna kõrgkooli õppima. Esialgseks oli pisut raha säästus, mõtles õppimise kõrvalt lisa-tööd hankida, kuid korona-kriis lõi tal jalad alt. Puudub hetkel igasugune võimalus igapäevast leiba teenida.
Töötukassast töötukindlustushüvitist ei saa, kuna lahkus ju töölt nö “omal soovil”. Muu abi? Ei saa isegi töötukassa tuge, kuna viimase 12 kuu jooksul puudub nõutavad 180 päeva töötamist.
Miks, aga, kui kõrgkool lõpetamata, õpingud ei lähe arvesse, selline on töötukassa otsus, seega pole õppiv noor õigustatud saama isegi näruselt väikest 189 eurot kuus.
Seaduses on ju kõik kenasti. § 26. Õigus saada töötutoetust ütleb, et
(1) Töötutoetust on õigus saada töötul, kes on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega.
Samuti läheb kenasti tööstaazi hulka: punkt 4) õppimine õppeasutuse statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes, juhul kui isik on oma õpingud lõpetanud.
Inimesel võib olla enne seda kasvõi viis aastat tööstaazi, kuid kui pole sel viimasel aastal 180 päeva töötamist, ei saa midagi.
Kuidas edasi? Varsti ootab ees nälg? Ja elamispinna üür vaja maksta … Üürileandja ei halasta.
(Palju räägitakse kuidas riik teeb üürisoodustusi). Kuid hallo, Eestis pole riiklikke üüripindu, vaid enamik üüripindu on noored rentinud eraomanikelt. Ja miks peaksid nemad (eraomanikud) mingi koroona tõttu üüri alandama? On ehk õppimiseks juba võetud õppelaenugi … Sellele järgneb viimane õlekõrs piiks-piiks-kiirlaenu näol.
Mis oleks taoliste noorte tulevik? Okei, nad ei tahaks kodumaalt võõrsile minna, kuid küll inkassofirmad nad peatselt väljamaale sunnivad. Ja keskealised, kel enamvähem saanud kriisis hakkama, parastavad takka, et noored ise süüdi, et ei ole osanud hakkama saada.
Kuid tegelikult on meie noored tublid ja neid probleeme neilt ju poleks kui elu käiks. Käiks kooli kõrvalt tööl ja elu lill.
See tavaellu sobiv “on õpingud lõpetanud” ei sobi olukorda, kus inimese omaalgatus ei maksa palju. Küsimus on ju täiesti erilise Force majeure olukorraga, mille najal isegi Soome, kes tavalises olukorras võtab uusi seadusi vastu väga aeglaselt, on kiirendatud korras loonud soodusolukordi üliõpilastele ja kõrgkoolis kraadi omandavatelele noortele.
Sest on ju selge, et antud juhul noor inimene, kes küsib Eesti riigilt toetust, ei ole ju tööst kõrvale viilinud, vaid suundunud töölt õppima. Miks ei aidata kõrgharidust ja kraade tegevaid noori? Kuidas võib Eesti olla kriisis sedavõrd bürokraatlik? Koroona, see teadaolevalt ei vali ega halasta.
Kuid meie riik?
Emilia Aimra