“Mitte midagi!”
—-
Epp Kärsinilt küsiti intervjuus: “Mida teeksid esimesena, kui oleksid Jumal?” Epp vastas: “Võtaksin ära häbi seoses seksi ja naudingutega ning paneksin inimesed armastama iseennast.”
Nojah, eks see ole Epp Kärsini mõtlemine oma peategevuse raamistuses. Mitte avaram. Pealegi, ma ei usu, et häbi kaotamine näiteks intiimvallas oleks üksnes midagi head. See võib hoopis hävitada kogu seksuaalvalla võlu ja ahvatlevuse. Võib olla lausa laastav sellele, mida me täna naudime. Kuid ma jätan selle teemaarenduse, ei sukeldu siin intiimvalda.
Jäin mõtlema, mida mina teeksin, kui ma oleksin Jumal?
Minu vastus on: “Mitte midagi!”
On kogu loodu ja mõistusliku elu kohta kehtiv universaalne reegel, et iga tsivilisatsioon peab ise läbi käima kogu oma arengulise tee – nii füüsilise, intellektuaalse kui vaimse. Tegema sel teel ära kõik omad vead ja eksimused ning neist õppima, kuni ta vigu enam ei tee ega eksi. Sama kehtib ju iga inimese kohta. Vead ja neist tulenevad kannatused on suurim motivaator otsida, tahta ja leida parem ning seeläbi oma arengus edasi liikuda.
Kui me kõrvaldaksime väikese lapse teelt kõik takistused ja vaevad, kannaksime teda läbi kogu tema elu üksnes roosadel patjadel, siis ta jääkski eluks ajaks arenematuks titaks. Ta poleks eluks kõlbulik. See oleks otse kuritegu tita vastu.
Ma usaldan Jumalat. Ta on kinkinud meile suurepärase, lausa ideaalse maailma. Kuid pean kordama oma ammust mõtet:
“Planeet Maa oleks inimesele parim mõeldav koht elamiseks üldse, kui… kui siin poleks juba ees inimest.”
Kas pole – 99% või isegi enam kõikidest meie probleemidest, millede käes me vaevleme, tulenevad ju inimestest – kas meist endist või mõnest teisest. Mitte sellest maailmast, mis on meile antud ja milles me elame.
Minus on siiski lootus, et me tasakesi, ehk isegi märkamatult saame paremateks. Ja võimelisemateks elama kunagi sel väikesel planeedil ühtsena, nagu seda on perekond – ühtse inimkonnana.
Allikas: Facebook @ Harri Kingo