Seekord läks õnneks – kedagi maha ei lastud ja asi piirdus vaid ähvardamisega. Kuid mine sa järgmist olukorda tea. Järgmine lapse mõnitamise pärast enesest väljaviidu võib oma ähvardused teoks teha.
Milles on probleem? Õigemini: kelles? Ma näen probleemi nendes lapsevanemates, kelle lapsed tegelevad koolis koolikiusamisega. Nad on jätnud oma lapsed kasvatamata ja on oma lapsed muutnud sellega väikesteks sadistideks.
Ähvardaja? Tema on kurjategija seaduse mõttes – siin ei saa vaielda. Kuid ta pole seda eetilisest vaatekohast lähtuvalt. Ta on pigem olukorra ohver kui kurjategija.
Oma lapsed kasvatamata jätnud ja sadistideks muutnud lapsevanemad on reaalsed kurjategijad – nemad on oma lastest teinud miski hullunud koerakarja ja lasknud nad ühe ohvriks valitu kallale.
Ma mõistan seda relvaga kooli läinud meest – ta ei osanud muud teha kui minna ja kaitsta vägivalla eest seda ühte, keda ta armastab.
Õpetajaskond, kellel samuti laste kasvatamisel ja kontrollimisel oma osa, on selles intsidendis süüdi samuti: vanemad ju usaldavad oma lapsed nende kätesse… aga nad reedavad vanemate usaldust. Just õpetajate pilgu all on kool saanud mõnele lapsele piinakambriks.