Ikarose saatus
—-
Näib, Kaja Kallase viletsa valitsemise põhjus on saanud selgeks. KK ei hooli Eestist. Eesti on talle vaid hüppelaud kõrgemale – maailmapoliitikasse. Ta elab unistusega saada NATO peasekretäriks. Võimalik on tema meelest talle ka mingi muu kõrge koht EL struktuurides. See tema unistus annab tooni kogu tema valitsemisele Eestis.
Tulenevalt viimase aja sündmustest oma elus ei näe ta ilmselt enam Eestis võimalust, et tema poliitiline karjäär saaks siin jätkuda. Eks see oli kahtlane varemgi – olles läbikukkunu ei saaks ta enam endisele toolile kunagi tagasi. Samasugust tähelendu, nagu ta on teinud Eestis, ta siin enam ei kordaks. Vähemasti sellest annab ta endale ilmselt aru – tema aeg Eestis on lõppenud, on juba praegu sisuliselt minevik.
Aga KK ei kavatse kusagile nurka istuma jääda. Kui Eestis ei saa, ehk saab kusagil mujal? Tal ongi suuremad plaanid ja tühja see Eesti. Eesti pole KK-le lihtsalt tähtis. Tähtis talle on olla kuidagi silmapaistev läänes, esmaselt välispoliitikas. Ja korjata sealt kiitusi ja aurahasid.
See käib suhteliselt lihtsalt – tuleb vaid olla läbinisti truu Brüsselile ja täita kõik sealt laekuvad ettekirjutused. Seda nii majanduses kui esmaselt just ideoloogias, mis on igasuguse majandusloogika nurka viskamine. On ju mitte elementaarsed majandusseadused, vaid ideoloogilised doktriinid muutunud EL-i ja ka meie majanduse aluseks. Ja ei loe, et ideoloogia alusel töötav majandus – antud juhul lähtumine rohepöördest – on paratamatult majanduse ummikusse viiv.
KK arvates kehtib läänemaailmas sama põhimõte, mis KK jaoks kehtib Eesti sisepoliitikas – ei loe mitte kellegi tarkus ja pädevus olla mingil ametikohal, vaid loeb üksnes isiku parteiline lojaalsus, ustavus juhile ja juhtkonnale ning nende kehtestatud ideoloogiale. See seletab, miks Eesti valitsuse ministrite valik paneb meid otse imestama “Kuidas selline ministriks üldse asi?” Ja miks meid valitsevad täiesti ebapädevad isikud. Põhjus on lihtne: nende valikul luges vaid nende lojaalsus, mitte nende võimekus.
Oleksin mina lääne mingi mõjukas isik Euroopas, ma ei hooliks kellegi lojaalsusest ja suurepärasest pugemisvõimest. Ega eneseimetluse määrast. Ma vaataksin isiku pädevust. Ja kui ma vaataksin KK pädevust, oleks minu jaoks esimene tema pädevuse hindamise kriteerium, kuidas ta just nimelt oma koduriigis on asjadega toime saanud. Kas on üldse saanud?
Ma usun, me kõik teame, et KK pole oma kodus asjadega toime saanud. Meie majanduslik seis on üha halvem ja nii juba 7 kvartalist järjest. Rahva raha söövad ära inflatsioon ja hindade meeletu tõus. Eelarves haigutab sadade miljonite kui mitte miljardi suurune auk, mis tahab maksudega katmist – peale juba olnud maksutõusude ootavad rahvast ees uued maksutõusud ja paratamatu rahvast süvenev vaesumine. Ei KK-l ega valitsusel pole ühtegi meedet, et seda kivina kukkumist peatada. Nad isegi ei plaani rahvast ja riiki sellest august päästa. Nad ei oska ja näib, KK-le pole see oluline.
Jah, oleksin mina tähtis tegelane läänes, ma kriipsutaksin KK kui kandidaadi nime mistahes nimekirjast maha. Esmaselt kriipsutaksin ma ta maha aga mistahes sõjalise struktuuri juhi kandidaatide nimekirjast.
KK-l puudub ju igasugune pädevus militaarvaldkonnas. Puudub absoluutselt. Lapsepõlves peetud padjasõjad on ilmselt kogu tema lahinguline kogemus ja sõjanduslik vundament. Nagu öeldud, samal tasemel on ka tema võimekus olla majandusjuht – sõjaline võimekus aga just majandusel baseerub.
Lisaks on väga problemaatiline KK kõlbeline tasand. Seda näitas väga selgelt nn. idarahade skandaal. Olla sõnades sõjaprintsess, samas töötada vaenlase heaks ja oma rahakotti täita – ega kõlbeliselt pole võimalik madalamale kukkuda.
OK, las ta läheb Euroopasse. Eestis on ta oma võimetust juba näidanud, ju tal tuleb kukkuda siis kõrgemalt, et suuta tõde iseenda kohta omaks võtta. Sest ennustan – läheb veidi aega ja Euroopa mõistab, kelle ta on oma juhtide hulka võtnud. Paljas ilutsemine ja truudus taevani pole siiski piisav kate olla võimeline midagi juhtima. Ta pole toime saanud Eesti – väga väikese 1 miljoni riigi mastaabis. Mis on see, mis lubab eeldada, et ta saab toime NATO-s või siis ühe ala juhtimisega ühenduses, kus on 27 riiki (ja tulevikus rohkem) ning ca 450 miljonit inimest?
KK võiks lugeda Ikarose saatuse lugu. See on õpetlik.
Allikas: Harri Kingo @ Facebook