Mis meist saab, kui me sureme?
—-
Vaadake võililli kevadel. Õige varsti pärast saabuvat talve on iga veidigi roheline murulapp neid täis. Siis läheb vaid paar päeva ja juba hakkavad võililled oma seemneid maailma lennutama.
Jah, pole loota, et igast sellisest seemnekesest kasvab järgmisel kevadel uus lill. Valdav enamus neist seemneist lihtsalt hukkub. Võililleseemnekeste tulevik pole nende endi määrata – kõik oleneb vaid tuultest taeva all, puhtast juhusest, kuhu need tuuled seemnekese kannavad. Kuid teisalt – pole kevadet, mil võililled taas igal pool ei õitseks.
Inimeste šanss pärast maist surma edasi minna on märksa suurem kui on võililleseemnetel šanss leida sobiv koht mullas, et järgmisel aastal lillena õide puhkeda. Inimese tulevik pärast surma on inimese enese määrata – kõik oleneb vaid inimese enese tahtest ja valikust oma teed jätkata.
Aga teisalt – on tõde, et kõik ei lähe edasi. Ja see pole mitte kuri saatus või miski karistus, vaid viga on sellises “seemnekeses” eneses. Ta pole oma maise elu ajal teinud kõike, et taevane tee tema ees avaneks ja maine surm poleks talle enamat kui on uni öös kahe päeva vahel.
Nii on see seatud – mõne inimese maine surm on nagu öine uni kahe päeva vahel, mõne inimese maine surm on aga lõplik surm – sellele ei järgne enam midagi.
Inimese ja võililleseemne vahe on selles, et kui võililleseemned naasevad alati tagasi maisesse mulda, et uuesti võililleks saada, siis inimene enam tagasi siia maisesse ellu ei naase. Inimene küll reinkarneerub – sünnib taas – kuid inimese uus sünd toimub juba maisest, materiaalsest olemise tasandist kõrgemal, vaimsemal olemistasandil. Inimese elu ja tee jätkub seal. Inimene ei tule siia tagasi, ta läheb siit edasi. Maine elu on talle vaid esimene trepiaste tema väga pikal ja üha vaimsemal tõusuteel.
See tee on avatud kõigile. Kuid mitte kõik pole võimelised seda teed valima. Nemad on nagu need võililleseemned, kes on küll lendu lubatud… aga kellest ei kasva kunagi midagi.
Inimese saatus surmajärgsuses on inimese enda valiku küsimus. Nagu on koolipoisi enda valiku küsimus, kas ta õppis ja kooliaasta lõppedes viiakse ta üle järgmisesse, kõrgemasse klassi… või ta ei õppinud ja teda üle ei viida. Ta arvatakse koolist välja. Sest ta ei saanud hakkama, sest ta ei tahtnud, ta ei teinud õigeid valikuid. Ei selle koolipoisi, ei inimese saatus ei sõltu õpetajast, kes võib olla kuitahes hea ja püüdlik, isegi olla maailma parim. Kõik sõltub üksnes koolipoisist – inimesest enesest.
Allikas: Harri Kingi @ facebook