EKRE-le heidetakse ette, et selle liikmed kasutavad sobimatuid väljendeid ja kõnekujundeid. Et nende retoorika (kõnekunst – seda retoorika tähendab) ei ole sobiv. Mulle meenuvad neist nö. sobimatutest väljenditest kaks: “pead veerevad” ja “õõnespuit.” Ma ei oska neist küll midagi erilist välja lugeda, sest need vägagi tavalised kujundid. Eestis pole inimesi giljotineeritud ja puupäid on vist sajandeid puupeadeks nimetatud.
Nojah, aga selgus, et meil on selliseid õrnatundelisi, kes neid väljendeid kuuldes otse õõvastusse kukkusid… ja ei saa sealt õõvastusest enam välja.
Sõbrad õõvastujad – on midagi palju reaalsemat ja halvemat kui kujundlik kõne. See palju halvem on tegu. Konktreetselt: kriminaalkuritegu.
Kui EKRE vastased on nii tundlikud iga öeldud sõna pärast, siis ma ootan ja vaatan, milline on nende reaktsioon selle peale, et EKRE kohta vale kuriteoteate esitanud Mary Kross on saanud süüdistuse kuriteos. Reaalne kriminaaluritegu on siiski märksa suurema kaalukusega kui rahvalike kõnekujundite kasutamine. Või mis – vastuseks sellele toime pandud ja tõendatud kuriteole valitseb meil nüüd liberaalide seas vaikus, et “pole nagu midagi erilist olnudki”?
Kui valitseb, siis jääb küsimus: mis on kogu selle liberaalide pika EKRE vastu suunatud retoorika-kampaania tegelik hind ja väärtus? See on siis olnud ju puhas, ehe, labane valetamine, jah? Sest pole ju võimalik, et ollakse lausutud rahvapärase kõnekujundi pärast sügavas šokis, aga samas toime pandud kriminaalkuriteoga on kõik korras ja nii normaalne, ei see vääri isegi kommentaari?
Allikas: Harri Kimgo @ facebook