Vahel on selline tunne, et Eesti on osaliselt hõivatud „roheliste mehikeste” poolt, kes lõhuvad meie ühiskonda ja riiki. Neid jultunud ja rahvast põlgavaid hübriidtegelasi jagub kõikjale, Lääneranna vallast Stenbocki majani, kirjutab Ivan Makarov.
Mõni päev tagasi nägin ühes dokumentaalsaateid näitavas kanalis – see võis olla Discovery, aga ma võin ka eksida – kuidas Aafrikas tehakse suurt äri vanade Saksamaalt toodud autodega. Kogu sadamalinn elab järjekordse suurlaeva ootuses. Tööd saavad autojuhid, lukksepad, vahendajad, ärimehed.
Sakslaste ja Saksamaal elavate mugavuspõgenike poolt hüljatud kohutavad ja ka vähem õudsaid romusid veeretatakse laevadelt alla sadade ja tuhandete kaupa – mõned käivituvad, teisi peab lükkama. Mõnel ei ole kapotti, teisel summutajat, kolmandal uksi, neljas on lihtsalt uskumatu logu. Kõik lähevad hiljem müügiks.
Palju nad eristavad CO2 ja vingugaasi, ei tea ka Euroopa mölakatest „rohelised” aktivistid, kes rikuvad kunstiteoseid ja teevad lihtsate inimeste elu põrguks. Kui nad läheksid piketeerima sellise laeva ette, lõppeks see nende jaoks ilmselt väga kurvalt, sest romude pealt teenivad oma suurperedele elatist lihtsad vaesed aafriklased. Aga „rohelised” teavad, kus võib karistamatult takistada liiklust ja kus mõni neid nähes lihtsalt lisab gaasi.
Sest sealkandis ei nõua mitte keegi ei tõendit süsihappegaasi ega läbitud tehnoülevaatuse kohta. Ja riik on ka mestis – kusjuures mitte ainult see vaene Aafrika maa, vaid ka Saksamaa. Kogu Euroopa Liit vaatab sellele läbi sõrmede, seda enam et kullipilguga on ju vaja jälgida seda, mis toimub kolm aastakümmet tagasi ikke alt vabanenud riikides. Et äkki mõnes ei täideta kvoote, ei võeta vastu rahvavaenulikku vaenukõne seadust või neid „põgenikke” tollestsamast riigist, kes jäid oma laevalt jalahoopidega väljalükatud haisvast Saksa künast ilma.
Saatest selgus, et Aafrikas tehakse nende tossavate autodega ikka väga suurt äri, nende järgi tullakse Nigeeriast – seal tahetakse vähe viisakamaid autoveterane, ja tullakse ka vaestest maaregioonidest. Terve Aafrika tossab nendest autodest.
Nüüd aga tuleme sealt Eestisse tagasi ja sukeldume meie reaalsusesse: kallite ja keskkonna jaoks ohtlike ebakindlate elektriautode vägivaldne pealesurumine, teede ahendamine selleks, et need, kel iga ja tervis lubavad, saaksid sõita elektritõukside ja jalgratastega. Sealhulgas ka selleks, et meile siia odavat umbkeelset tööjõudu tollestsamast Aafrikast tarnivad ja rahvusriigi seisukohalt kuritegelikud firmad saaksid teenida miljoneid migratsioonipumba abil.
Kusjuures meile kogu aeg räägitakse, et liikuge rohkem jalgsi ja rattaga, aga arendatakse uut liikumiskultuuri, kus ei viitsita enam ise liikudagi ja koju tellitakse pitsasid ja präänikuid, isegi siis, kui pood on ukse ees. Milline silmakirjalikkus! See on ju täiesti mõttetu tegevus, palju mõttetum, kui Savisaare sotsiaalsed töökohad.
Ja veel sajad rendiautod, mis ilmselgelt ei tööta piirituse peal, tossutavad linna täis. Neid üürivaid inimesi jälgitakse, neid liiklusvahendeid antakse korraliku raha eest ajutiselt. Mingil hetkel võim lõpetab järjekordse direktiivi alusel laenamise, ja oma liikumisiseseisvusest loobunud kodanikud jäävad sunnismaiseteks, hullemini kui koroona ajal.
Eesti valitsuse ajutrusti ehk Venemaa sõjatööstust varustanud ja tuhandete inimelude eest vastutavad, kuid mitte vastutust kandvad Kallase klanni liikmed on ikka väga resoluutsed. Tütre abita iseseisvalt toime tulev Siim Kallas nõudis lausa 1000 eurot aastamaksu igalt autolt pluss teede remont muude rahvalt väljapressitud maksude arvelt. Et õhk oleks puhas ja inimesed sõltuksid täielikult „liberaalse” võimu armust. Et jääksid tühjaks talud ja kasvaksid võssa põllumaad, kus välismaised jahimehed saaksid lasta linde ja loomi. Mööda maanteid vuraksid turistide autod, pakkudes küüti pärismaalastest noortele tüdrukutele ja kommi Lääneranna vallast kaugele kooli sõitvatele lastele.
Loe edasi: Objektiiv.ee.