Käesoleva aasta alguses otsisin jälgi enda vanaema ja vanaisa tegudest märtsiküüditamise ajast. Selgus, et nad tõepoolest päästsidki küüditamisest pea terve küla inimesed. Vanaemast aga jäi mulle maha veel hulga elutarkusi…, kirjutab Uueduudised.ee.
Tol saatusliku 2008. aasta augustikuu päeval, mil oli käimas Gruusia sõda, olin külas vanaemal. Ajasime juttu ja taustaks mängis televiisor. Ma ei mäleta, mis saade see TVst parasjagu oli, aga juttu puhuti sõjast. Sõnavõtjaid oli mitmeid ja jutt igaühel väga tähtis.
Jäime mõlemad kuulama. Mingil hetkel aga pöörasin pilgu telekapildilt vanaemale ning kohmetusin… Tema silmist voolasid mööda põski alla suured pisarad. Küsisin, et miks sa nutad, mis juhtus? Vanaema vastus jääb mulle terveks eluks meelde, ta osutas peaga telekas kõnelejate poole ning lausus: „Need noored poliitikud ainult mölisevad, nad ei tea sõjast tegelikult mitte midagi!“
Ma ei saanud esimese hooga aru, mis selle lause sügavam mõte oli. Tol päeval istusime kaua koos ja rääkisime sõjast. Vanaema pajatas mulle lugusid, mida ta polnud kunagi varem rääkinud. Ta rääkis sellest, kuidas II Maailmasõja ajal nägi pealt hukkamisi ja õudu.
Inimesed, kellest paljud olid naised ja veel väikeste lastega, sunniti kaevama endale maasse auke, milles said püsti seista. Nad aeti aukudesse ja kellel oli, kästi võtta lapsed sülle. Augud aeti kinni nii, et kõigil jäid ainult pead maapinnale. Seejärel sõideti tankiga kõikidest üle…
Vange, üdini kurnatud ja näljutatud, laoti maapinnale rivvi, neile peale ristipidi puupalgid, seejärel uus kiht inimesi ja jälle uued palgid. Nii laoti mitmeid „torne“ elavatest inimestest, mis seejärel süüdati põlema…
Ta rääkis veel, kuidas inimnahast tehti luksusaksessuaare ja jalanõusid ning püksirihmasid…
Tol päeval oli õõvastav kuulata, milliseid koledusi sisaldab üks sõda. Vanaema pajatas piinamistest, epideemiatest, näljast, vägistamistest, röövimistest ja vargustest, alandustest ning mõnitamistest, tohutust viletsusest ja puudusest – nendest meeletutest kannatustest, mida toob üks sõda kaasa inimestele. Ta vaatas mulle silma ja lauasus südamesoovi: „Loodan pojake, et sinu silmad mitte kunagi ei pea nägema sõda!“
Kui uurisin märtsiküüditamise jälgi, siis suhtlesin mitme inimesega, kes olid ise asjaosalised ja vahetud pealtnägijad. Nii mõnigi neist pajatas oma mälestusi sellest juhtumist esimest korda elus just minule. Telefonivestluste ajal kuulati igat krõpsu, et äkki meid kuulatakse pealt… Need inimesed on läbi elanud kujuteldamatud õudused, millest nad hirmuga on vaikinud 70 aastat ja siiani on hirmul. Neid saadud traumaatilisi kogemusi on raske ette kujutada…
Loe edasi: Uueduudised.ee.