Esileht Arvamused Malle Pärn: valedele ei saa rajada elutervet ühiskonda – Rahva juhid peavad arvestama, et nad on igal juhul rahvale eeskujuks

Malle Pärn: valedele ei saa rajada elutervet ühiskonda – Rahva juhid peavad arvestama, et nad on igal juhul rahvale eeskujuks

Me peame lõpetama üksteisele ja ka endale valetamise. Me peame hakkama tõsiselt mõtlema oma elu ja ühiskonna heaolu peale. Igaüks isiklikult ja üheskoos rahvana, rahvusena, kirjutab Malle Pärn.

Me elame räige valetamise ajastul. Isegi teadlasi ei saa enam usaldada, igasugu poliitikutest ja riigiametitest rääkimata. Kuni kohtuteni välja!

Liberaalne ideoloogia on endale allutanud ka ajakirjanduse ja kultuuri selle osa, mis on vaimsusest ära lahutatud.

Hea muidugi, et selle ajastu ideoloogid julgevad seda avalikult välja öelda, – nad nimetavad seda hellitavalt “tõejärgseks ajastuks”.

Eks meil ole praegugi omad suured ja väikesed prohvetid, neid on nii tõerääkijate kui valetajate poolel.

Just, ka valetajate poolel on prohveteid. Nende kõnedest ja kirjadest lipsavad tahtmatult välja alasti tõed nende endi käitumise ja plaanide kohta, vahel koguni hoiatused ja ennustused.

Meil tuleb osata prohvetlike sõnade kaudu meile universumist läkitatud sõnumeid mõista.

Ka valetajad räägivad aeg-ajalt tõtt – eelkõige enda kohta.

Astrid Kannel on näiteks Maalehes öelnud: „keegi oleks nagu puistanud meie peale lollikstegevat tolmu.” Eks ole?

Olen minagi sageli mõelnud, millest see ometi tuleb, et nii paljud inimesed korraga enam ei mõista, mis maailmas toimub, ei saa enam oma emakeelestki aru.

 

Kas on meil tegemist mingi imeliku ajuviirusega või õhu kaudu leviva mürkainega, mis mõtlemisvõime ära hävitab ja inimese ideoloogilises udumullis elama paneb? Või on mingid kurjad tulnukad inimeste kehad üle võtnud?

Kes küll eelistab tõele „tõejärgsust” elik ebatõde, otse öelduna – lõputut (üksteisele ja endale) valetamist ja valedes elamist? Loomulikult see, kes isegi oma kasu huvides valetab ja endale kasulikke valesid levitab. Kes on vaigistanud või ära visanud oma südametunnistuse.

“Tõejärgne” tähendab ju, et tõde on maha maetud või vähemalt kõrvale heidetud, tõde ei ole enam ühiskondliku elu aluseks, reaalsus ja normaalsus on koguni ebasoovitavad nähtused, sest nad on ülbe egoisti meelest vägivaldsed, nad ju piiravad iseka indiviidi ihasid ja soove?

Loe edasi: Objektiiv.ee.

Viimased uudised