Inimesed otsivad ikka suhet, armastust, kedagi enda kõrvale, et ei peaks oma elu üksi veetma. Ma töötan igas vanuses inimestega kes suhtealast nõu ja abi käivad küsimas. Tihti on märgata suhetes pealiskaudsust ja ükskõiksust. Eriti paistab pealiskaudsus välja keskealiste seas, kus on teineteisest ära tüdinetud, ei viitsita enam süveneda ja kõik käib justkui automaatpiloodil.
Noorte puhul on aga kehv lugu sellega, et sotsiaalmeedias on üles ehitatud fassaad mis ei vasta absoluutselt reaalsusele. Milleks luua endast kuvand mis tegelikkusele ei vasta?
Tihti on näha kuidas sotsiaalmeedias on ülesehitatud suur ja särav kuvand endast, kuid kui inimesega laua taha istuda, siis ei tea ta tegelikult mitte millestki mitte midagi. Silmaring puudulik, haridus puudulik, huvid null ja peale instagrami piltide töötlemise väga midagi ei oskagi.
Teine asi on see, et kui sul igal õhtul kodus on vaja ikkagi meelelahutust, sest kahekesi ei kannata olla või lihtsalt polegi ühtegi ühist jututeemat, siis on see suhe vale või aeg otsa saanud. Pole mõtet pidada suhet lihtsalt selleks, et oleks suhe.
Kaaslane peaks olema see inimene kelle puhul hommikul ärgates tunned vaid tänulikkust ja rõõmu, et su elus on selline inimene. Kui sa seda ei tunne või näiteks enam ei tunne, siis on aeg hakata oma suhtele otsa vaatama.
Kolmandaks, miks paljud suhted ei jää püsima on see, et tihti minnakse suhtesse ootuste ja eeldustega.
Kui sa koguaeg midagi ootad või eeldad teiselt inimeselt, siis peaks vaatama ka endale otsa, kas ise ikka vastad nendele kriteeriumitele? Lihtne on teistelt nõuda.
Loe edasi siit: https://merilytimmer.ee/blogi/miks-me-oleme-uksi/