Merily Timmer: Tihti küsitakse, et kuhu me siis lähme peale surma. Minu vastus on alati, et…

Ütlen kohe, et algus on juba kummaline sellele postitusele.
Hauatagune elu on mulle kuidagi kodune olnud terve elu. Mitte, et ma oleks satanist ja elaks kalmistul, vaid selles mõttes, et ma olen sellega terve elu lihtsalt kokku puutunud, kirjutab Merily Timmer.

Ma mäletan nii mõndagi eelmisest elust, kuigi see ei ole minu ampluaa, ma olen näinud mis on teisel pool, ma olen näinud mis juhtub enesetapjatega, surmaga lõppevate õnnetuste ohvritega, kuidas minnakse ära, kuidas tekib hingel šokk peale õnnetust või mõrva ja kuidas tekib aktsepteerimine, kuidas hinged oma enda matustel keha kõrval seisavad, kes teeb nalja, kes on õnnetu.

See on minu jaoks nagu paralleelmaailm. Elavate taga näha surnuid seismas on see hetk kus näedki kahte maailma sõna otseses mõttes korraga. Ehk kui kellegagi käib keegi kaasas. Mulle meeldib nendega teha koostööd, teha diile ja aidata leida rahu ning vastused.

Tihti küsitakse, et kuhu me siis lähme peale surma. Minu vastus on alati, et koju. See on üsna teistsugune koht. Osad sõnad on teisiti, reeglid on teistmoodi ning kõigil tundub pidevalt käed-jalad tööd täisolevat. Ühesõnaga põnev, aga kordan veelkord, et karmide reeglitega.