Mina ei viitsi enam, ei viitsi ega jaksa olla enam viisakas. Viisakas nende vastu, kes meid kui põlisrahvast millekski ei pea. Miks ma ei saa oma kodulinnas Paides külastada Maxima toidukauplust rääkides seal oma emakeeles? Miks ma näen aina rohkem kõikjal kahevärvilisi lippe lehvimas? Meile peaks ju trikoloor püha olema? Tahame olla lojaalsed sõjas olevale riigile ,,sobib,, aga oleme siis kõikide sõjas olevate riikidega, paneme lehvima ka Jeemeni, Süüria jne. lipud. Või on eestlase jaoks kellegi surm olulisem ja kellegi oma vähemtähtis??? Miks ma seda kirjutan, sest täna sai minu lojaalsus piiri.
Parkisin auto oma maja ette, minu kõrvale sõitis ulja kaarutamisega teine auto ja põmm uksega vastu minu ust. Läksin välja, hindasin olukorda, õnneks väikesed täkked ja küsisin, et kas niimoodi sõita ja parkida on ikka normaalne? Kes kahju korvab? Selgus, et taas tuleb rääkida vene keeles, sest õnnetuse põhjustaja on kõige õigemates värvides kodanik. Ja vastuseks sain sellise sõimu ning mulle öeldi, kas mul häbi ja südametunnistus puudub, nende kodumaal on sõda ja mina nutan oma autot taga!!!????!! Sõnatuks võtab.
Mis puutub see hetkeolukorda? No kui neil on sõda,siis miks on noored mehed karjakaupa siin meil Eestis, mitte oma kodumaad kaitsmas?Ainuüksi minu trepikojas on 2 korterit võõraste poolt hõivatud, ma ei näe siin ühtegi last ega naist, üks vanem naine siiski on. Trepikoda on nende asju täis, nädalavahetustel pidu taevani, kõik terved elujõus mehed. Mida nad siin teevad, miks nad pole oma kodus? Miks mina pean ennast oma kodus varsti ülearusena tundma? Kas ainult mulle tundub, et me oleme oma lahkusega liiale läinud ja meid kasutatakse julmalt ära?
Pange nüüd oma näpud tööle ja hakake mind maha materdama. Aga enne küsige endalt, teie kõik, kes te tormasite hambapastat, sooje sokke, tekke ja muud kraami kokku korjama ja kaugele abiks saatma, kas olete märganud oma naabrimemme või mõnda lapsukest, kes silmnähtavalt kehvalt riides või söömata. Kas olete nende uksele koputanud ja küsinud,,,,kuidas ma aidata saan? Olete poetanud mõne toidupoolise nende lauale. Vot kui olete seda teinud, siis materdage mind maha kui ma hetkel eksin, kui mitte, olge vait. Minu soov on jätkuvalt olla peremees oma maal, rääkida oma keeles ja näha lehvimas oma värve.
Katrin Tamm, 4.veeb. 2023.a.