Hilises puberteedieas tekkisid tal isiklikud probleemid, mis viisid suure enesehinnangu languseni.
Järgmsied 7 aastat vaevles tüdruk anoreksia käes. Haiguse süvenedes hakkas ta jooksmas käima tihedamini ja pikemaid vahemaid, samal ajal süües koguaeg vähem ja vähem.
Aja möödudes läks tüdruku tervislik seisund väga halvaks, kuni ta sattus arsti juurde. Arst andis teada, et tüdruku süda on nii nõrk, et ta ei tohi enam kõndida ja peab kasutama ratastooli.
Sellest hetkest alates teadvustas Nekonam endale, et ta peab ennast käsile võtma, kui ta ei taha surra. Tüdruk hakkas toituma ja treenima arstide järelvalve all. 2,5 aastaga suutis tüdruk suure tahtejõu abil saavutada hämmastava tulemuse, mis on inspireerinud tuhandeid inimesi.
Ta ütles, et haigusest rääkimine oli oluline osa tema tervenemisel. Anoreksia on haigus, mis areneb vaikuses ja isolatsioonis, seega on oluline inimestele sellest rääkida, mitte kannatada vaikides.