FOTOD: VAU, millised hinnad! Hannes Võrno maalib aafrikas erinevad naisi – maalide hinnad on päris krõbedad

Sibelle on šamaani lapselaps. Ta mäletab oma vanaisa, kes elab senimaani oma hõimu keskel, kui üht väe ja võimuga meest. Murdsid muud koloniaalvallutajatega piike ja sõdisid või pagesid orjaks muutmise vastu, polnud Sibelle vanaisal iial neid probleeme. Ta elas justkui Looja enda kaitsekilbi taga. Keset lopsakat loduäärset loodust, kus süllajämedused baobabid nagu elevantide abstraktsioonid taevani sirutusid. Ambrellapuu varjulise võra all oli vanaisa onn. Sibelle räägib, et isegi sellele lähenemine on rituaal. Ei ole midagi nii, et marsid nõia juurde jutule ja koputad vastu palmiokstest punutud uksekatet. Vanaisa Mhadwe oli väga auväärt mees ning tänu temale võis kogu hõim muretult elada. Mhadwe juures nimelt, käis aastaid mingi aja tagant paar kolm valget. Riietatud nagu Livingstone’i ekspedeeriad, troopikakiivrite ja tolmusallidega, šortsides ja matkasaabastega. Nad käisid vana Mhadwe juures tseremooniatel. Mida vana Mhadwe neile söötis, jootis või laulis, seda teavad ainult asjaosalised ise. Sibelle teadis rääkida, et need mehed on suurte ravimifirmade palgal. Nad käivad Mhadwe juures rännakutrippidel, et saada kanaldusi ja infot emakeselt looduselt ning kasutavad neid teadmisi siis oma töös. Nad suudavad oma laborites ja katsekolbides kokku segada kõike, jutustas Sibelle. Maailm on liikunud faasi, seletab Sibelle oma vanaisa tarkust, kus rahabosside ainus pääsetee oma staatuse säilitamiseks on kontakt päriseluga. Looduse ja selle seaduste ning reeglitega. Just nemad ongi täna vanaisa Mhadwe peamised patsiendid. Vanaisa Mhadwe ei räägi aga isegi Sibellile mitte, kas ta ei tee seda üksnes selleks, et säilitada oma hõim, oma küla ja oma rahvapärimus ning kultuur. Linnamehed saavad hommikul niinest topsiga pruuni jooki. Oksendavad ennast kaineks ja lendavad siis tagasi tööle. Valged kitlid seljas ja prillid ninal ning küsivad – kas te ei usalda teadust, uhhhuuuuud?

“Sibelle”

120×120

Lõuendil