Üliõpilase juhuslik vestlus kodutu mehega lõppes sellega, et muutis mehe elu.
Casey Fischer postitas toimunu Facebooki ja postitus sai laialt tuntuks.
Fischer ütles oma postituses, et ta läks kohalikku Dunkin Donutsʼi kohvi ostma, kui märkas tänava ääres kodutut meest, kes korjas sente.
„Lõpuks ma nägin, kuidas ta lonkis Dunkinisse, ning ta luges oma sente kavatsusega midagi osta. Muutusin ülimalt tüütuks ja püüdsin temaga üha uuesti ja uuesti jutule saada, kuigi mees ei tahtnud tegelikult eriti rääkida,“ kirjutab ta.
„Kuna mehel võis olla ehk ühe dollari eest peenraha, ostsin talle kohvi ja saiakese ja kutsusin ta enda kõrvale istuma. Ta rääkis mulle palju sellest, kuidas inimesed on tavaliselt tema vastu väga õelad, sest ta on kodutu, kuidas narkootikumid olid teinud temast inimese, keda ta vihkas, et ta kaotas oma ema vähi läbi, ning pole kunagi tundnud oma isa, ning et ta tahaks olla keegi, kelle üle tema ema oleks uhkust tundnud.“
Fischeri sõnade kohaselt rääkisid nad rohkem kui tunni. Lõpuks taipas ta, et peab loengusse minema, kuid mees – kelle nimi oli Chris – palus tal veidi oodata, kuni ta kirjutab midagi tema jaoks.
„Ulatanud mulle kokkukäkerdatud paberilipaka, vabandas ta halva käekirja pärast, naeratas ja lahkus,“ räägib Casey.
„Ma avasin tema kirja ja see oli selline: „Ma tahtsin end täna ära tappa, kui tänu sulle ma ei tee seda. Aitäh sulle, ilus inimene.““
Ilma Casey lihtsa heateota ja oma aja pühendamiseta juhuslikule võõrale, ei pruugiks teda enam olemas olla. Casey ei tea, miks ta tundis vajadust selle inimesega rääkima minna, kuid ta on nii rõõmus, et ta seda tegi.