Mõned inimesed ei ütle kunagi: „Ma ei jaksa.“ Nad ei palu abi. Ei nuta teiste ees. Nad on need, kes kuulavad, toetavad, hoiavad. Aga seesmiselt on nad väsinud. Mitte ainult sellest, mis nendega juhtub, vaid ka sellest, et nad peavad kogu aeg püsti seisma – sest nad on harjunud olema need, kellele toetutakse.
Need tähemärgid ei taha olla koormaks. Ja just see teebki neist vaiksed kandjad, kes vajavad aeg-ajalt üht inimest, kes küsiks: „Aga sina? Kes sind toetab?“
♍ Neitsi – tugevus, mis kulutab vaikselt seestpoolt
Neitsi aitab teisi ka siis, kui ise on piiri peal. Ta ei taha, et keegi muretseks. Ta suudab organiseerida, toetada ja kuulata – ka siis, kui ise on läbipõlemise äärel. Ta ütleb: „Kõik on korras,“ ja teeb edasi.
Aga kui keegi märkaks tema vaikivat väsimust ja pakuks tuge… ta ei oskaks kohe vastu võtta, aga ta mäletaks seda elu lõpuni.
♑ Kaljukits – ei palu midagi, aga ootab, et keegi märkaks ilma küsimata
Kaljukits on harjunud kandma. Vastutama. Otsustama. Aga kui ta tunneb end katkisena, ta ei lähe jagama. Ta tõmbub tagasi. Väliselt rahulik, seesmiselt kokku varisemas. Tema vaikuses on küsimus: Kas keegi näeb mind ilma, et ma peaks karjuma?
Kui keegi suudab talle öelda: „Sa ei pea täna kõike üksi tegema,“ murdub temas midagi… ja just siis saab alguse tervenemine.
♉ Sõnn – hoiab kõiki teisi püsti, aga ise vajub aeglaselt
Sõnn ei taha segada. Ta tahab olla kindel tugi. Ta naeratab, kuigi sees on tühjus. Ta ei küsi tuge, sest ei taha kellelegi koormaks olla. Aga iga kord, kui keegi toetub temale, ilma kordagi vastu küsima, väsib ta veidi rohkem.
Ja kui keegi ühel hetkel ütleb: „Aitäh, et sa olemas oled – kas ma saan ka sulle olemas olla?“, võib ta lõpuks korraks toetuda. Ja see hetk on hindamatu.
