Mõni inimene astub ruumi ja kõik hakkavad naerma. Tema naljad, tema võlu, tema kergus tunduvad kustumatud. Aga kui vaadata natuke sügavamale, märkad, et seal taga võib olla midagi muud. Valu, väsimus, pettumus. Aga ta ei näita seda – ta ei taha, et keegi muretseks. Või hullem: et teda haletsetaks.
Need märgid on inimesed, kes tõstavad teisi, kui nad ise on murdumas. Nad on sarkastilised, teravmeelsed, vahel isegi natuke üle võlli naljakad – ja samal ajal kõige sügavamalt tundvad. Nad ei taha, et sa näeksid nende kurbust. Aga nende nalja sees see ikkagi elab.
Need tähemärgid on: Kaksikud, Ambur ja Kalad.
♊ Kaksikud – alati midagi ütlev, harva midagi päriselt jagav
Kaksikud räägivad, naljatavad, lükkavad jutu mujale. Kui keegi küsib: “Kuidas sul päriselt läheb?”, vastab ta midagi vaimukat. Mitte sest ta ei taha aus olla, vaid sest ausus teeb ta paljaks. Ja ta ei tea, kas maailm on valmis teda paljana hoidma.
Ta ei ole pealiskaudne – ta on haavatav. Ta lihtsalt peidab selle kiiruse ja teravmeelsuse taha. Tema nali võib kõlada elurõõmsalt, aga vahel see lõikab – ja selles lõikes on killuke temast endast.
💡 Tugevus: oskus tuua valgus ka kõige pimedamasse päeva.
💡 Õppetund: tõeline side sünnib siis, kui sa julged olla nähtav isegi ilma maskita.
♐ Ambur – igavene optimist, kes ei taha kunagi olla koorem
Ambur ei taha, et sa muretseks. Tema jaoks on elu võimalus, seiklus, vabadus – ja isegi kui ta tunneb kurbust, tahab ta selle kiiresti seljataha jätta. Ta ei taha “hädaldada”. Ta tahab olla see, kes viib kõik metsa, mitte see, kes jääb voodisse nutma.
Aga kui ta kurbus kuhjub ja kuhjub, võib ta järsku kaduda. Ta ei oska seda välja elada – ta kaob, teeb nalja või lihtsalt muutub eemalehoidvaks. Mitte sest ta ei hooli – vaid sest ta ei tea, kuidas kurbust näidata, ilma et see tunduks nagu nõrkus.
💡 Tugevus: elujaatavus ja inspireeriv julgus vaadata edasi.
💡 Õppetund: ka tugev inimene võib tunda end halvasti – ja see ei tee teda vähem tugevaks.
♓ Kalad – tundlik unistaja, kes naeratab, kui tahaks vaikida
Kalad tunneb maailma liiga sügavalt. Ja sellepärast ta vahel naeratab, et keegi ei peaks küsima, mis tal viga on. Ta teeb nalja, räägib ilusaid mõtteid, lohutab teisi – isegi kui tema enda maailm on tol hetkel pragunenud.
Tema valu on vaikne, ilus, kuid püsiv. Ta ei taha olla raskus. Ta tahab olla valgus. Aga selle valguse sees põleb mõnikord küünal, mis hakkab kustuma. Ta ei hüüa appi. Ta kirjutab luuletuse. Või teeb kellegi teise päeva paremaks – et äkki see päästab ka tema enda oma.
💡 Tugevus: empaatia ja kunst luua valust ilu.
💡 Õppetund: ka valgus vajab vahel hoolt – end tühjaks andes tuleb ka endale valgust jätta.