Mõned inimesed vajavad vahemaad, et oma tundeid mõista ja neis liikuda. Nad ei talu, kui keegi neilt nõuab kohe vastust, kohest avatust või intensiivset jagamist. See ei tähenda, et nad ei tunne – see tähendab, et nad tunnevad aeglasemalt, sügavamalt ja vaiksemalt. Neid ei saa kiirustada. Neid saab ainult oodata.
Kui keegi neile annab ruumi, tulevad nad ise. Ja siis on see, mis neilt tuleb, ehtne – mitte sund, vaid valik. Ja see muudabki nad kõige ausamateks partneriteks, kui nendega osatakse õigesti olla.
♉ Sõnn – vajab aega, et avaneda, aga siis ei kõigu enam
Sõnn ei talu emotsionaalset tungimist. Kui keegi tahab, et ta kohe räägiks, tunneks, otsustaks, võib ta sulguda täielikult. Ta ei tee midagi surve all. Ta vajab aega, et mõista, mida ta tunneb – ja veel rohkem aega, et seda sõnastada.
Kui keegi aga annab talle ruumi, turvalisust ja rahulikku kohalolu, avaneb ta. Ja kui see juhtub, on ta püsivam kui ükski teine. Aga kui teda sunnitakse, ta lihtsalt taandub. Vaikselt, aga lõplikult.
♒ Veevalaja – vajadus isikliku vabaduse järele on tema emotsionaalse kohalolu eeldus
Veevalaja ei talu, kui keegi tahab teda “ära määratleda”. Kui tema tunnetes hakatakse liiga palju sorima või neid nõudma, muutub ta jäiseks. Ta ei ava end käsu peale. Ta vajab vabadust isegi oma armastuses.
Kui teda usaldatakse ja ei suruta, hakkab ta aga avanema omal viisil – ideedena, väikeste tegudena, huumorina, mõttelise läheduse kaudu. Aga see kõik juhtub siis, kui ta tunneb, et teda ei püüta kinni.
♐ Ambur – liigub iseenda järgi, mitte kellegi tempo järgi
Ambur armastab sügavalt, aga ta ei armasta tingimustega. Kui temalt nõutakse pidevat kohalolekut, armastuse tõestamist või emotsionaalset rangegraafikut, ta kaob. Mitte sest ta ei hooli, vaid sest ta ei suuda hingata surve all.
Kui talle lubatakse olla, kes ta on – avatud, liikuv, vabameelne –, tuleb ta ise tagasi. Ja siis tuleb ta siiralt, mitte välja pressitult. Teda tuleb usaldada just siis, kui tundub, et ta liigub eemale.
