On inimesi, kes ei hüüa: „Armasta mind!“ Nad ei tee suuri stseene, ei klammerdu ega nõua. Nad lihtsalt on. Nad armastavad ise sügavalt ja vaikselt, loovad ruumi, toetavad, jäävad – isegi siis, kui neid ei märgata. Nad ei tee seda, et midagi vastu saada. Aga ometi on nende sees igatsus: et keegi märkaks, kui palju nad tegelikult pakuvad.
Kui keegi neid lõpuks näeb, näeb kogu vaikuse all midagi tohutult ilusat – haavatavat, ausat ja siirast.
♋ Vähk – hoiab vaikides, lohutab vaikselt, armastab lõpuni
Vähk ei küsi armastust. Ta pakub seda. Õrnalt, tasakesi, läbi tegude. Kui tema hoolivust ei hinnata, ei lähe ta tülitsema – ta lihtsalt vaikib. Aga see vaikus ei tähenda ükskõiksust. See tähendab: ma väsin, kui mind ei nähta.
Ta ei küsi, et teda armastataks valjult. Aga kui keegi näeks, kui palju ta südames kannab… see oleks kõige õiglasem kingitus.
♍ Neitsi – annab ennast läbi tähelepanu, mitte läbi sõnade
Neitsi ei avalda end suurte žestidega. Tema armastus on vaikne – ta mäletab, mis sulle meeldib, parandab, mida sa ei märka, hoiab sind, kui sa ei oska küsida. Ta ei oota vastu kingitust. Aga ta loodab, et vähemalt keegi küsib: „Kas sinul on kõik hästi?“
Neitsi ei palu. Aga kui talle armastust antakse, oskab ta seda hoida paremini kui keegi teine.
♑ Kaljukits – seisab kõrval ka siis, kui ei saa ise tuge
Kaljukits ei ole emotsionaalselt valjuhäälne. Ta ei armasta tähelepanu ega draamat. Ta armastab vaikse lojaalsusega. Kui keegi vajab tuge, on tema olemas. Kui keegi eksib, ei jäta tema esimesena. Aga tema enda vajadused? Need jäävad sageli tähelepanuta.
Ta ei küsi, et keegi teda hoiaks. Aga kui see kord juhtub… ta jääb selle tunde juurde kauemaks, kui keegi aimata oskaks.
