Mõni inimene ei paku lahendusi ega võta valu ära, aga nende kohalolu muudab kõik talutavamaks. Nad istuvad su kõrvale, kui sa oled murtud. Nad kuulavad, kui sa ei oska isegi rääkida. Nad annavad tunde, et isegi kõige raskemal päeval ei ole sa üksi. Ja vahel ongi just see kõige suurem kingitus – teadmine, et keegi käib sinuga koos läbi ka pimeduse.

Vähk hoiab oma inimesi südames. Kui keegi talle kallis kannatab, on ta seal – mitte alati sõnade, vaid vaikse kohaloluga. Ta võib teha sulle sooja söögi, tuua teki või lihtsalt olla kõrval. Vähi juures tunned, et isegi kui maailm on liiga külm, on kuskil koht, kus on turvaline.

Sõnn ei kao ära, kui läheb raskeks. Tema tugevus on stabiilsus – ta on kui kalju, mis jääb püsti ka tormi ajal. Sõnni kõrval saad aru, et alati ei pea asju lahendama kohe. Mõnikord piisab sellest, kui keegi on sinuga ja ei lase sul üksi kanda liiga rasket koormat.

Kaalud toovad ka kõige raskemasse olukorda tasakaalu ja rahu. Nad ei lase meeleheitel sind alla neelata, vaid pakuvad pehmust, mis aitab sul hingata. Nende rahulik hääl või siiras pilk tuletab meelde, et ka kõige keerulisemates olukordades võib olla killuke ilu, killuke lootust.

Need märgid ei muuda raskust olematuks. Aga nad muudavad selle talutavaks. Ja vahel on just see ainus põhjus, miks sa suudad edasi minna.