Jaan armus Liisi enne, kui ta sellest ise aru sai. See ei olnud hetk ega sähvatus — see oli harjumus. Harjumus vaadata, kas Liis on juba tööl. Harjumus jätta talle kohvitass lauale. Harjumus hoida uks lahti, et ta jõuaks järgi.
Nad töötasid samas kontoris viis aastat. Inimesed arvasid alati, et nad on koos. Jaan naeris selle peale ja Liis keeras silmad kõrvale. Nad ei parandanud kunagi kedagi. Nad lihtsalt lasid sellel mõttel olla.
Liisil oli komme rääkida Jaanile asju, mida ta kellelegi teisele ei rääkinud. Oma hirme, oma kahtlusi, seda, et ta ei tea, kas ta on oma eluga õigel teel. Jaan kuulas. Ta oskas kuulata nii, et inimene tundis end vähem üksi.
Ühel reedel ütles Liis tööpäeva lõpus möödaminnes:
„Ma kolin ära. Tartusse. Mul on seal keegi.”
Jaan noogutas. Ta isegi naeratas. Ta küsis, millal kolimine on ja kas Tartu talle meeldib. Ta küsis kõike peale selle, mida ta oleks pidanud.
Viimasel tööpäeval tõi Jaan Liisile väikese paki. Seal sees oli märkmik. Esimesel lehel oli kiri:
„Kui miski sind hirmutab, kirjuta see siia. Hirm kaotab jõu, kui sa talle otsa vaatad.”
Liis kallistas teda pikalt.
„Sa oled parim inimene, keda ma tean,” ütles ta.
Kui uks tema järel sulgus, istus Jaan maha ja tundis esimest korda, kui vali võib olla vaikus.
Aasta hiljem nägi ta Liisi juhuslikult linnas. Ta oli üksi. Nad jõid kohvi. Rääkisid elust. Kõigest ja mitte millestki.
Kui nad lahkusid, vaatas Liis talle otsa ja küsis:
„Kas sa oled kunagi mõelnud, et me oleksime võinud…?”
Jaan naeratas. Seekord ausalt.
„Iga päev.”
Nad mõistsid, et mõni armastus ei lõpe ära.
Ta lihtsalt jääb ütlemata — ja teeb sind järgmisel korral julgemaks.
