Kaja Kallas, sõidab ühel päeval maal ringi, et saada inspiratsiooni riigile raha sisse toomiseks, ilma et ta peaks kodanikelt maksudena rohkem ära võtma. Ta peatub väikeses maakohvikus, et kohvi juua ja inimestega juttu puhuda.
Kohvikus istub ka vana mees, kes näeb Kaja ära ja otsustab temaga vestelda. “Teate, proua peaminister, mul on teile üks lugu rääkida,” ütleb ta. Kaja noogutab ja kuulab huviga.
Vana mees räägib: “Kui ma noor olin, käisin ma iga suvi kalal. Ühel päeval sain ma kätte kuldse kala, kes rääkima hakkas. Ta ütles mulle, et kui ma ta tagasi vette lasen, siis ta täidab ühe mu soovi. Mõtlesin hetke ja palusin, et kala tooks mulle iga päev 100 krooni, ilma et ma peaksin tööd tegema.”
Kaja küsib, kas kala täitis soovi. Vana mees naeratab ja vastab: “Jah, proua peaminister, kala täitis mu soovi, ja iga päev leidsin ma oma postkastist 100-kroonise. See kestis aastaid, kuni euro tuli ja kroonid kadusid. Nüüd ma ei saa enam raha, aga ma elasin neil aastatel hästi.”
Kaja mõtleb hetke ja küsib siis: “Aga mida see lugu mulle õpetab, kuidas riigile raha sisse tuua ilma maksudena rohkem ära võtmata?”
Vana mees naeratab ja ütleb: “Proua peaminister, te peate leidma Eesti oma kuldse kala. Ja kui te selle leiate, siis paluge tal tuua raha riigile, ilma et inimestelt ära võtta.”
Kaja Kallas naeratab ja tänab vanameest loo eest. Ta lahkub kohvikust, mõeldes selle peale, kuidas leida Eesti kuldne kala, mis aitaks riigil majanduslikult kasvada, ilma et kodanikelt rohkem maksuraha ära võetaks.