Mark oli tavaline mees tavalise eluga. Ta ärkas igal hommikul kell seitse, jõi oma musta kohvi ja suundus tööle. Ta elas tagasihoidlikult, säästes veidi iga kuu, et kunagi paremale järjele jõuda.
Ühel teisipäeval sai ta aga oma pangast teavituse.
“Teie kontole on laekunud 5 000 000,00 USD.”
Mark vaatas ekraani. See pidi olema viga. Ta polnud lotot mänginud, tal polnud sugulasi, kes talle sellise summa pärandanud oleksid, ja kindlasti polnud tema palk nii suur.
Ta avas oma pangakonto. Seal see oli – viis miljonit dollarit, täiesti reaalselt tema nimel.
Esimene mõte oli, et tegemist on pettusega, nii et ta ei puutunud raha. Ta helistas kohe panka.
“Kas see võib olla mingi eksitus?” küsis ta klienditeenindajalt.
Teenindaja kontrollis andmeid ja vastas rahulikult:
“Ei, ülekanne on kehtiv. See tuli Šveitsi pangast, kuid me ei saa teile saatjat avaldada.”
Mark ei teadnud, mida teha. Ta ei olnud kunagi midagi sellist kogenud. Kas keegi saatis talle selle raha ekslikult? Kas see oli mõni tundmatu äripartner, keda ta ei mäletanud? Või midagi palju hullemat – kas ta oli tahtmatult sattunud rahapesu skeemi?
Järgmised päevad möödusid rahutult. Ta ei puudutanud raha, kuid jälgis pidevalt oma kontot, kartes, et iga hetk võib keegi selle tagasi võtta või et politsei koputab tema uksele.
Siis tuli veel üks sõnum.
“Teie kingitus on saadetud. Kasutage seda targalt.”
Ei saatja nime. Ei allkirja. Mitte midagi.
Marki süda hakkas kiiresti pekslema. Kes tahaks talle anda viis miljonit dollarit ilma igasuguse põhjuseta?
Ta otsustas oodata. Kuu möödus. Raha jäi alles. Keegi ei võtnud seda tagasi, pangakonto ei külmunud, politsei ei helistanud. Kõik oli… vaikne.
Aga Mark ei julgenud seda raha kunagi puutuda.
Aastaid hiljem, kui ta oli juba hallipäine ja elanud täiesti tavalist elu, vaatas ta vahel oma pangakontot, kus see raha endiselt seisis. Ta polnud sellest kulutanud sentigi.
Ja ta suri teadmata, kust see tuli ja kellelt.