Olen aastatega aru saanud seda, et ükskõik kui palju sa annad või ei anna pole sa kunagi piisav teiste jaoks. Nii “mõnigi” tuntud on käinud palumas isegi minu lähedasi, et ma teda armuvalus vastu võtaks ja lahendaks tema probleemid, sest ma lihtsalt ei reageeri kirjadele ega sms-le kui ma tunnen, et pole minu inimene. Sama olen tundnud ka sõprade seas. Kui aitan oma andega on kõik suured sõbrad ja kui julgen öelda EI hakatakse avalikult parastama ja kaotakse ära. Küsige enda käest kas Teie teete “sõpradele” tasuta tööd? Minu puhul eeldavad paljud “sõbrad” , et see pole töö ja minu teenus peaks olema justkui tasuta. Aga kui ma ise nende teenust kasutan maksan muidugi täishinna. Peale seda kui sain emaks ei karda enam otse öelda, ega rääkida nii nagu asjad on. Ma olen viimased 7 aastat olnud eelkõige ema oma lastele ja kavatsen hoida seda oma kõrgemais prioroteedis. Mina ei viitsi tegeleda kellegi parastamisega ega hoida viha nende vastu keda ma ei tea või kes on pannud minu EI peale jooksu. Oh neid telenägusid, neid pedeprobleeme ja ahastuses fotograafe, kes soovivad läbi sinu tõusta ja palju palju muud karvast ja sulelist. Karavan läheb ikka edasi ja jätke mind sellest välja ning laske mul vaikselt elada ja toimetada. 
