On inimesi, kes ei viska uksi kinni ega karju lahkudes. Nad ei pea end kehtestama draamaga. Kui nad tunnevad, et piir on ületatud või et miski on läinud pöördumatult valeks, nad lihtsalt... lahkuvad. Vaikselt. Vahel isegi soojalt, aga seesmiselt juba ammu minekul.
Nad ei ähvarda. Nad ei hoiata. Nad lihtsalt võtavad oma vaikuse, oma väärikuse ja lähevad. Ja see teebki nende lahkumise kõige valjemaks.
♑ Kaljukits – kui ta vaikib, on otsus juba tehtud
Kaljukits ei dramatiseeri suhteid. Kui midagi ei tööta, püüab ta parandada, parandada veel ja mõelda läbi. Aga kui ta kord vaikseks jääb ja enam ei küsi, ei otsi, ei ava ennast… siis on midagi murdunud. Ta ei tee lõplikku hüvastijättu – ta lihtsalt eemaldub.
Ja hiljem, kui keegi küsib, miks ta enam ei kirjuta, ei vasta, ei naerata samamoodi – ta ei hakka selgitama. Tema maailmas on juba teine suund. Ja sinna tagasiteed ei ole.
♍ Neitsi – kaob, kui teda ei märgata ega mõisteta
Neitsi ei tee lärmi, kui ta haiget saab. Ta analüüsib, kaalub, püüab mõista. Aga kui teda korduvalt ei kuulata, kui teda eiratakse või kui tema piiridest üle astutakse… ta lõpetab. Mitte karjumisega. Vaikimisega. Vahel teised ei saagi aru, et see oli lõpp – enne, kui märkavad, et tema olemasolu pole enam tunda.
Neitsi ei naase, kui ta on läinud. Sest ta andis enne seda kõik oma märgid. Ja neid ei kuulatud.
♏ Skorpion – vaikne lõpp, milles on rohkem kui tuhat sõna
Skorpioni lahkumine ei tule plahvatusena. See tuleb pärast sisemist kriipsu. Kui tema usaldus saab otsa, kui ta tunneb, et teda ei nähtud või kuulatud… ta eemaldub. Kõigepealt emotsionaalselt. Siis füüsiliselt. Ja kui see protsess kord on lõpuni viidud, on uks suletud. Mitte kinni löödud. Lihtsalt… lukus. Igaveseks.
Tema vaikne kadumine võib jätta endast suure tühjuse. Sest kui Skorpion oli kohal, oli ta kohal kogu hingega. Ja kui ta läheb, jääb alles tunne, et midagi väga päris on kadunud.