Vladas Radvilavičius: Halloo, kas see on leiubüroo? — küsis õrn lapse hääleke …

Halloo, kas see on leiubüroo? — küsis õrn lapse hääleke.

— Jah lapsuke. Kas Sa oled midagi ära kaotanud?

— Ma kaotasin oma ema. Ega ta teie juures ei ole?

— Aga milline see Su ema on?

— Ta on ilus ja lahke. Ja ta armastab väga kasse.

— Näed siis, just eile leidsime ühe ema, see võib sinu oma olla. Kust sa helistad?

— Lastekodust number kolm.

— Olgu, me saadame Su ema sinu juurde lastekodusse. Oota.

Ta astus tema tuppa, kõige ilusam ja lahkem ja süles oli tal ehtne elus kass.

— Ema! — karjatas väike poiss. Ta viskus tema sülle ja kallistas teda sellise jõuga, et ta sõrmed läksid valgeks. — Mu kallis emmeke!!!

… Artjom ärkas oma enese karje peale. Selliseid unenägusid nägi ta peaaegu igal ööl. Ta pani käe padja alla ja tõmbas sealt välja neiu foto. Selle leidis ta aasta tagasi, tänaval jalutades. Sest saati hoidis ta seda padja all ja ta uskus, et see on tema ema. Õhtuti, hämaruses, vaatas Artjom kaua ema kaunis näos olevatesse silmadesse ja uinus …

Lastekodu juhataja Angelina Ivanovna käis hommikuti, nagu ikka, tube läbi, et öelda igale kasvandikule tere hommikut ja igaühe pead silitada. Artjomi voodi kõrval põrandal nägi ta fotot, mis oli öösel poisi käest pudenenud. Pilti üles tõstes, küsis Angelina Ivanovna:

— Artjomuška, kust sa selle foto said?

— Leidsin tänavalt.

— Aga kes see on?

— Minu ema, — naeratas poiss ja lisas, — ta on väga ilus, lahke ja armastab kasse.

Juhataja tundis pildil oleva neiu kohe ära. Esimest korda käis neiu lastekodus eelmisel aastal koos vabatahtlike rühmaga. Küllap ta siis oma pildi ära kaotaski. Sellest ajast peale on neiu paljude erinevate asutuste lävepakke kulutanud, lootuses saada luba lapse adopteerimiseks. Kuid kohalike bürokraatide silmis oli tal üks märkimisväärne puudus: ta ei olnud abielus.

— Noh, mis siis ikka, — ütles Angelina Ivanovna, — kuna ta on Sinu ema, muudab see täielikult olukorda.

Sisenedes oma kabinetti, istus ta laua taha ja jäi ootama. Pool tundi hiljem kostus arglik koputus.

— Kas ma tohin siseneda, Angelina Ivanovna? — Ja uksele ilmus seesama neiu fotolt.

— Jah, tule sisse, Alinotshka.

Neiu sisenes ja pani juhataja lauale tohutu paksu kausta dokumentidega.

— Siin, — ütles ta, — on kõik koos.

— Hästi, Alinochka. Ma pean esitama veel paar küsimust, nii on ettenähtud, saad aru … Kas sa mõistad vastutust, mille Sa enese peale võtad? Laps, see ei ole ju mänguasi mõneks tunniks, ta on terveks eluks.

— Ma saan kõigest aru,— õhkas Alina, — ma lihtsalt ei suuda rahus elada, teades, et ma olen kellelegi väga vajalik.

— Olgu,— nõustus juhataja, — millal Sa soovid lapsi näha?

— Ma ei hakka neid vaatama, võtan selle, kelle pakute,— ütles Alina, juhatajale silma vaadates.

Angelina Ivanovna kergitas üllatunult kulme.

— Vaadake,— hakkas Alina segaduses seletama, — päris vanemad ju ei vali endale last … nad ei tea ette, milline ta sünnib… ilus või kole, terve või haige … Nad armastavad teda sellisena, nagu ta on. Ma tahan ka olla tõeline ema.

— Esimest korda kohtan sellist lapsendajat, — naeratas Angelina Ivanovna, — muuseas, ma juba tean, kelle emaks Te hakkate. Tema nimi on Artjom, ta on 5-aastane, lihane ema hülgas ta juba sünnitusmajas. Toon ta kohe siia, juhul kui olete valmis.

— Jah, ma olen valmis, — ütles Alina kindlal häälel, — näidake mulle mu poega.

Juhataja lahkus ja viie minuti pärast naastes, oli tal käeotsas väike poiss.

— Artjomikene,— alustas Angelina Ivanovna, — saa tuttavaks, see on Sinu …

— Ema! — karjatas Artjom. Ta viskus Alina sülle ja kallistas teda sellise jõuga, et ta sõrmed läksid valgeks. — Mu kallis emmeke!!!

Alina silitas poisi pisikest selga ja sosistas:

— Poeg, pojake … ma olen sinuga.

Ta tõstis pilgu juhataja poole ja küsis:

— Millal ma võin oma pojale järele tulla?

— Tavaliselt harjuvad vanemad ja lapsed teineteisega järk-järgult, algul suhtlevad siin, siis võtavad nädalavahetuseks ja kui kõik on hästi, siis lõplikult.

— Ma võtan Artjomi kohe, — ütles Alina kindlalt.

— Olgu, — rehmas juhataja käega, — homme on nii-kui-nii nädalavahetus, võite võtta, aga esmaspäeval tulete ja vormistame korralikult kõik dokumendid.

Artjom oli väga õnnelik. Ta hoidis oma ema käest kinni ja kartis teda hetkekski lahti lasta. Ümberringi askeldasid kasvatajad ja lapsehoidjad … ühed korjasid ta asju kokku, teised seisid lihtsalt eemal ja pühkisid taskurätikuga silmi.

— Artjomushka, nägemiseni. Tule meile vahest ikka külla,— jättis Angelina Ivanovna temaga hüvasti.

— Nägemiseni, ma tulen,— vastas Artjom.

Kui nad kõigiga hüvasti olid jätnud ja õue jõudsid, otsustas ta lõpuks küsida oma värskelt emalt kõige olulisema küsimuse:

— Ema … kas sulle kassid meeldivad?

— Jumaldan, mul on kodus neid suisa kaks,— naeris Alina ja pigistas õrnalt oma peos olevat pisikest kätt.

Artjom naeratas rõõmsalt ja kõndis oma koju.