128
Mu noorim tütar Jenna ütles mulle hiljuti:
“Väiksena kartsin kõige rohkem, et te lahutate. Aga kui sain 12-aastaseks, tundus, et võib-olla nii ongi parem – te ju pidevalt riidlesite!”
Naeratades lisas ta: “Mul on hea meel, et te lõpuks läbi saate.”
Pikki aastaid pidasime abikaasa Kerriga kibedaid lahinguid. Tagantjärele mõeldes ei saa ma tegelikult aru, kuidas meil üldse tekkis mõte abielluda – meie iseloomud ei klappinud eriti. Ja mida kauem me abielus elasime, seda enam vastuolusid ilmnes. Ka rikkus ja kuulsus ei teinud meie elu lihtsamaks. Vastupidi, probleemid aina süvenesid.
Pinge meie vahel oli nii suur, et eelseisev minu uue raamatu toetuse ringreis tundus mulle kergendusena, olgugi, et ajutisena. Tülitsesime nii tihti, et rahulikku kooselu oli juba raske ette kujutada. Ikka ja jälle urisesime teineteise peale ja siis peitsime mõlemad oma valu hoolikalt kivikindluse taha, mille olime oma südamete ümber püstitanud. Olime lahutuse äärel ja olime seda ka rohkem kui korra arutanud.
Olin ringreisil, kui tamm purunes. Meil oli telefonitsi järjekordne tuline vaidlus ja Kerri katkestas kõne. Tundsin raevu, jõuetust ja sügavat üksindust. Sain aru, et olen jõudnud piirini – ma ei talu enam seda.
Siis pöördusin Jumala poole. Pigem varisesin Jumalale kaela. Ma ei tea, kas seda, mida ma neil hetkedel raevust karjusin, saab nimetada palveks. Seisin hotellis duši all ja karjusin Jumalale, et see abielu oli viga ja ma ei suuda enam nii elada. Jah, ma vihkan mõtet lahutusest, kuid kooselu valu on mind ära piinanud.
Lisaks raevule olin segaduses. Ma ei saanud aru, miks meil Kerriga koos nii raske on. Hinge sügavuses teadsin, et mu naine on hea inimene. Ja ka mina olen hea inimene. Miks me siis läbi ei saa? Miks ma abiellusin naisega, kelle iseloom on minu omaga nii kokkusobimatu? Miks ta ei taha muutuda?
Lõpuks istusin, kurk kähe ja hingelt purunenud, duši all põrandal ja puhkesin nutma. Ja siis tuli lootusetuse pimedusest valgus. Sa ei saa muuta teda, Rick. Muuta saad ainult iseennast. Ja ma hakkasin palvetama. Kui ma ei saa muuta teda, Issand, siis muuda mind. Ma palvetasin üle südaöö.
Palvetasin järgmisel päeval kojulennul. Palvetasin maja lävel, kus mind ootas külm naine, kes tõenäoliselt ei rõõmusta mind kohtumisel isegi oma pilguga. Sel õhtul, kui me voodis lamasime, üksteisele nii lähedal ja samas nii kaugel, ma mõistsin, mida ma pean tegema.
Järgmisel hommikul, olles veel voodis, pöördusin Kerri poole ja küsisin: “Kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?”
Kerri vaatas mulle vihaselt otsa: “Mida?”
“Kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?”
“Ei kuidagi,” nähvas ta. “Miks sa küsid?”
“Ma räägin tõsiselt,” ütlesin. “Ma tahan lihtsalt teada, kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?”
Ta vaatas mulle küüniliselt otsa. “Tahad midagi teha? Suurepärane! Korista köök ära.”
Näib, et naine arvas, et ma plahvatan.
Ma noogutasin: “Olgu.” Tõusin püsti ja koristasin köögi.
Järgmisel päeval küsisin sama asja: “Kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?”
“Korista garaaž ära.”
Hingasin sügavalt sisse-välja. Tol päeval oli mul juba üksjagu tegemisi ja sain aru küll, et mu naine ütles seda meelega, et mind ärritada. Tekkis kiusatus lahvatada.
Aga ütlesin: “Olgu.”
Tõusin püsti ja veetsin järgmised kaks tundi garaaži koristades ja korrastades. Kerri ei teadnud, mida arvata.
Saabus järgmine hommik.
“Kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?”
“Midagi!” – ütles ta. “Sa ei saa midagi teha. Palun lõpeta see.”
Vastasin, et ei saa, sest olen endale lubanud. “Kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?”
“Miks sa teed seda?”
“Sest sa oled mulle kallis. Ja meie abielu on ka mulle kallis.”
Järgmisel hommikul küsisin uuesti. Ja järgmisel. Ja järgmisel. Teise nädala keskel juhtus ime. Minu küsimuse peale täitusid Kerri silmad pisaratega ja ta hakkas nutma.
Rahunenuna ütles ta: “Palun lõpeta selle küsimuse esitamine. Probleem pole sinus, vaid minus. Ma tean, et minuga on raske. Ma ei saa aru, miks sa ikka veel minuga oled.”
Võtsin ta lõua õrnalt oma pihku, et talle otse silma vaadata.
“Sest ma armastan sind,” ütlesin.
“Kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?”
“Seda peaksin mina sinult küsima.”
“Peaksid, aga mitte praegu. Praegu tahan mina muutuda. Sa pead teadma, kui palju sa mulle tähendad.”
Naine pani oma pea mulle rinnale. “Mul on kahju, et ma nii jubedalt käitusin.”
“Ma armastan sind,” ütlesin.
“Ka mina armastan sind,” vastas ta.
“Kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?”
Kerri vaatas mulle hellalt otsa: “Äkki oleme mõnda aega koos? Ainult sina ja mina”.
Ma naeratasin: “See meeldiks mulle väga!”
Üle kuu aja jätkasin küsimist. Suhted muutusid. Tülid lakkasid.
Siis hakkas naine küsima: “Mida sa tahaksid, et ma teeksin? Kuidas saaksin olla sinu jaoks parem naine?”
Meievaheline sein varises kokku. Hakkasime rääkima – avatult, mõtlikult – sellest, mida me elult tahame ja kuidas üksteist õnnelikumaks teha. Ei, me ei lahendanud korraga kõike oma probleeme. Ma ei saa isegi öelda, et me poleks enam kunagi tülitsenud. Kuid meie võitluste olemus muutus. Need juhtusid üha harvemini. Neil jäi justkui puudu kurjuse energiast. Jätsime nad hapnikust ilma. Kumbki meist ei tahtnud enam teisele haiget teha.
Sellest on möödas kakskümmend viis aastat, kui me Kerriga abiellusime. Ma mitte ainult ei armasta oma naist, vaid ta meeldib mulle. Mulle meeldib temaga koos olla. Ma vajan teda, ma tahan teda. Paljud meie erinevused on muutunud meie ühiseks tugevuseks ja ülejäänud, nagu aeg on näidanud, ei olnud väärt meie närve. Oleme õppinud üksteise eest paremini hoolitsema ja mis veelgi olulisem, meil on selleks vajadus.
Abielu nõuab pingutust. Samuti nõuab pingutust, et olla lapsevanem, kirjanik, töö oma keha kallal, et end vormis hoida, ja kõik muu, mis on minu jaoks elus oluline ja väärtuslik. Kõndimine läbi elu kellegagi, keda armastate, on suurepärane kingitus. Samuti mõistsin, et perekond aitab meil paraneda haavadest, mille tekitavad meie isiksuse kõige ebameeldivamad küljed. Meil kõigil on selliseid ebameeldivaid külgi, mis meile endilegi ei meeldi.
Ajajooksul mõistsin, et meie lugu oli näide palju olulisemast õppetunnist abielu kohta.
Küsimust “Kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?” tasub küsida kõigil, kes on suhtes. See ongi tõeline armastus. Armastusromaanid (ja ma olen ka ise neid kirjutanud) taanduvad tavaliselt armastuse igatsusele ja “nad elasid õnnelikult elu lõpuni”, kuid õnnelikult elu lõpuni, ei sünni soovist armastatud inimest omada ja talle kuuluda. Päriselus ei seisne armastus mitte kellegi tahtmises, vaid siiras ja sügavas, talle õnne soovimises – vahel isegi enda õnne kahjustades. Tõeline armastus ei seisne teisest inimesest enda koopia tegemises. See seisneb meie endi suutlikkuse suurendamises, et olla kannatlik ja hoolitseda lähedase heaolu eest. Kõik muu on vaid rumal egoismi vaatemäng.
Ma ei väida, et Kerri ja minu kogemused toimivad iga paari puhul. Ma pole isegi kindel, et kas kõik lahutuse äärel olevad paarid peaksid oma abielu päästma. Aga ma olen lõpmatult tänulik inspiratsiooni eest, mis mulle sel päeval lihtsa küsimuse näol tuli. Olen tänulik, et mul on ikka veel pere ja et mu naine (mu parim sõber) ärkab igal hommikul minu kõrval. Ja mul on hea meel, et ka praegu, aastakümneid hiljem, pöördub aeg-ajalt üks meist teise poole ja küsib:
“Kuidas ma saaksin Sinu päeva paremaks muuta?”
Selle pärast tasub hommikul ärgata.
s.o. leid internetist. minu tõlge