Mulle meeldis väga üks psühholoog.
Ütles väga positiivselt ühele daamile, kes loetles hädaldes asju, mida tal pole. Pole tõelisi sõpru. Pole head palka. Pole soliidset autot. Pole väärikat korterit. Pole enam noorust. Ja pole lootust seda kõike kunagi saada.
Ning see paksuke, habemetutiga, meeldiv psühholoog, ütles oma prille kohendades leplikult: loomulikult pole teil paljudki. Seda loetelu võiks jätka.
Pole rasket ravimatut haigust. Pole miljonilisi võlgu. Pole vastutust, haige sugulase või nõrgamõistusliku vanuri eest. Pole küüru. Pole invaliidsust. Pole paljusid asju. Ja kui paneksite kirja selle, mida teil kõike pole, paraneks teie meeleolu koheselt. Ja tekib ka lootus, et seda kõike mitte ainult pole, vaid ka kunagi ei teki.
Selle peale proua mõtliskles ja naeratas.
Niisis, meil pole palju asju. Ja polegi vaja. Kõike saab teenida, saada kingiks, parendada või olla ajutiselt kasin; pole hullu. Peamine on olla elus ja terve. Ja et lähedased oleksid elus ja terved. Ja et poleks halba. Ja see ongi juba hea. Sellega tulebki alustada, nagu öeldakse, loetleda seda, mida meil pole.
©️ Анна Кирьянова