Woke-lumehelbekeste turvaline maailm on turvaline täpselt nii kaua, kuniks piiril, mis eraldab tsivilisatsiooni metsikuste maailmast, seisavad seda kaitsvad inimesed.
Nende inimeste, peaasjalikult meeste, mentaliteet on väga kaugel vegan baarides smuutit joovate metroseksuaalsete poisude maailmast.

Nad hindavad jõudu, vannuvad, maandavad sageli pingeid käraka abil ja ei kannata vingumist – nad kujutavad endast sellesama “uue normaalsuse” vingumist armastavate ehitajate poolt nii väga vihatud “toksilise maskuliinsuse” musternäidiseid.

Sageli ei ole need mehed igapäevases suhtlemises just kõige sümpaatsemad isikud, kuid ilma nendeta, kui nad ei seisaks müüril, mis eraldab tsiviliseeritud maailma barbaritest, kaoks tsivilisatsioon õige pea. Kaoks koos kõige talle omasega, kaasa arvatud olevate ja olematute vähemuste õigused.

Nii et neil, keda need karedad vormi kandvad mehed kaitsevad, tasuks suhtuda neisse lugupidamisega, mitte aga neid kiunuval häälel mõnitada, nagu seda woked ja radikaalfeministid sageli teevad, mõtlemata, et saevad oksa, millel istuvad.