Loen siin siis ka tänast vaimustavat bussijuhtumi kära minu ja Sir. Mart Juure vahel Õhtulehest ning mõtlen jälle sama mõtet – mis maailmas me elame?
Esiteks on lausa hämmastav, kuidas pealkirjadega suudetakse luua täiesti omaette narratiiv.
Pealkiri ja tegelik olukord -ja isegi sisu ei lähe omavahel peaaegu üldse kokku.
Ja teiseks – kogu see teema on tegelikult üsna… tsürr. Vägagi tsürr!
Vabandan juba ette, et olen oma elus üsna palju Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal jne. käinud ning sealset ühistransporti kasutanud.
Seal on üks kummaline nähtus – inimesed suhtlevad. Nad räägivad, naeratavad, viskavad nalja, tervitavad üksteist. Elu käib. Nad räägivad – ei sosita!
Eestis aga sõidame sageli bussis nagu ühises leinarongkäigus.
Pilgud maas, kõrvaklapid peas, ja jumala eest – ärme ometi teineteisele otsa vaata. Hea kui hingatagi võime.
Ja kui keegi peaks veel bussis rõõmsama häälega ütlema:
“Tervist, kaasreisijad!”
ning lisama muheledes:
“Näe, härra Juur ka isiklikult bussis!”
siis on kindel see, et see vana on MATS ja tuleb kiirelt ühiskonnast – või vähemalt sellest bussist kiirelt eemaldada – vangi!
Ja siis see vana nõukogudeaegne mängustiil – mina ei tunne teda ja tema ei tunne mind – on pehmelt öeldes halenaljakas.
Eriti olukorras, kus seesama inimene, kes hiljem räägib minu matslikkusest, räuskab ning karjub ise bussis ja nõuab kümme minutit bussijuhilt meie väljaviskamist! Absurd kuubis.
Aga sellega jõuamegi nüüd kõige olulisema nüansini.
Kui ma oleksin tõesti bussis käitunud nii matslikult, nagu nüüd Mr. Juur ajalehe veergudel kirjeldab, siis tekib üks väga lihtne ja loogiline küsimus: miks bussijuht ei palunud meil bussist siis lahkuda?
Kui keegi tõesti häirib kaasreisijaid, siis bussijuht reageerib.
Seekord seda ei juhtunud. Pihem lausus see sama bussijuht peale sõitu, et sellel räuskajal endal on käitumisprobleemid ja on teada-tuntud ebameeldiv reisija!
Ja tegelikult häiris minu olemasolu seal bussi ainult ÜHTE inimest – Juurt ennast.
Ja see ongi kogu loo iva.
Selles imepisikeses Eestis – kuhu me kõik mitte kuidagi ära ei taha mahtuda – põrkasid lihtsalt ühes Otepää imepisikeses bussis kokku kaks Eestit (nagu nemad seda nimetavad)
Üks ütles sõbralikult “Tervist!”.
Ja teine nõudis seepeale kümme minutit tema väljaviskamist!
Nii et vabandan siinkohal härra Juure ees, kui minu rõõmsameelne ja sõbralik pühapäevane tervitus rikkus tema kauni leinava bussisõidu.
