Kindlasti oled kuulnud lauset: “Sinu õlgadele pannakse niipalju, kui palju sa kanda jaksad.”Minu arvates kehtib sama õnnega! Sulle antakse täpselt niipalju, kui palju sa end ise väärtustad ja pead end soovitu vääriliseks. Olen näinud ja kohanud imelisi, andekaid ja huvitavaid inimesi enda elus. Kahjuks on just sellised inimesed väga tundlikud välismõjutustele ning tihti kaovad nad selle sisse täitsa ära, proovides kuidagi ellu jääda!

Kui puudub veel tugivõrgustik või lähedane, kes aitaks natukenegi tõsta enesekindlust, anda toetust- jääb rühkima just seesugune inimene läbi elu aidates ainult teisi, mõtlemata iseendale. Mäletan aega, kui tulin tagasi kodumaale Moskvast ning tolleaegse mehega otsustasime muretseda auto. Kuna mul sel ajal lube ei olnud ja autokoolis käisin sujuvalt 5 aastat, siis oli juhiks just mees. Ma pole kunagi olnud suurte firmamärkide austaja ning ei ole omanud ka kalleid autosid. Mitte, et ma poleks neid tahtnud aga see polnud tollel ajal väga võimalik. Suure surumisega meelitas tolleaegne kaaslane mind ostma BMW. Kuna laps oli tulemas mõtlesin, et ju selle hinna eest peab ka kindel auto olema.

Läksime siis Tallinnasse oma autole järgi ja mäletan väga eredalt kuidas see auto oli kaetud linaga, shampanja klaasid valmis pandud ja auto ostust oli tehtud ilus pidulik üritus. Kui oli aeg temaga sealt välja sõita tekkis minul paanika ja ärevus. Ilmselt tekkis see juba siis, kui nägin kõike, mis minule oli seal korraldatud! Olin kindel, et kui istun sinna autosse ja sõidan kasvõi kõrval tagasi, siis juhtub selle autoga midagi. Eelistasin tagasi sõita sõbrannaga tema vanas Kias, kus tundsin ennast hulga mugavamalt.

Alles aastaid hiljem , kui sain omale load ja ostsin esimese enda valitud auto millega ka sõidan meenus see BMW saaga. Sain aru, et minu kummaline käitumine ja mõtted olid seotud otseselt minu lapsepõlvega. Ma eelistasin enne oma lapsi alati seda vana ja “turvalist”. Kuna ma ei tundnud ennast oma peres kasvades turvalisena ning elu oli kasvades täis “üllatusi” , siis olin kindel, et igakord kui midagi head mu ellu tuleb, siis kindlasti see võetakse kohe ära. Ma siis ei tahtnudki riskida sellega ning eelistasin vana ja “turvalist”.

Paljud lapsed, kes kasvanud samamoodi ei suuda leida enese väärtust ning elavad traumadega minevikust. Läbi selle on raske teha muutusi, sest trauma on nii tugev ja hoiab paljudes asjades tagasi. Minul loos muutsid minu lapsed mind väga palju. Läbi nende sünni hakkasin elama ja end väärtustama. Ma ei saanud aru oma traumadest ning ei suutnud leida loogilisi põhjendusi oma käitumisele. Olen tänulik, et olen sealmaal, kus julgen istuda ka BMW rooli ja öelda endale, et ma väärin seda kõike ja palju muud. Kõik saab alguse lapsepõlvest ning teadvustades ja aksepteerides minevikku saame elada harmoonilises tulevikus. Sinu õpetajaks võib olla sõber, mees või lapsed nagu minul. Olgu ka sinu uueks mantraks: “Ma olen seda väärt!”