Kui tänasesse päeva ärkasin, ei osanud küll arvata, et tuleb head aega öelda mu armsale sõbrale, tõeliselt võimsale õpetajale, harudlaselt vägevale koerale Nässule.
Nägin hommikul, et mu Nässukas tundis end halvasti ja kiirustasin kohe kohaliku veterinaari juurde, kes saatis mind pikemata Kuressaarde. Linnas selgus, et salamisi, kindlasti pika aja jooksul, oli mu truu ja erilise Nässu sisse pugenud elama kasvaja, mille üks kümnetest tsüstidest oli plahvatanud ning terve looma organismi põletikku ajanud ja täiesti sassis oli pissimise-süsteem, millega mu koer enam iseseisvalt ühelgi juhul hakkama poleks saanud. Ka kõhuõõs oli vedelikku täis. Koerad on suurepärased varjajad, mulle tuli nagu välk selgest taevast et temaga midagi korrast ära on.
Nii läks Nässu täna mu armsa Moska ja malamuut Vanilla, hani BibiBi ja teiste Pajuvärava talu hoovilt lahkunud suurkujude seltsi, olles veel üleeile nagu kleepekas mööda hoovi reipalt mu sabas jõlkunud, toas päevaund maganud ja mu tegemisi hoolega valvanud. Nässu oli mu GPS: kus olin mina, seal oli tema. Ma ei tea, kuidas ma nüüd siin ilma temata hängin.
Habras uskumatuse tunne sees. Nii ootamatult kui elu annab, nii ootamatult elu ka võtab. See on õppetund, mida mulle ikka ja jälle meelde tuletatakse.
Matsime Nässu, selle mitu kodu ja elu elanud segaverelise sõbra keset Pajuvärava hoovi lilleaeda, sest see koer oli alati melu keskel. Seal, kus mina. Ja mina olen palju oma lilleaias ka. Läbi tema saab kasvada nii palju õisi.
🤍
Aitäh suurepärastele veterinaaridele, kes täna 5 tundi Nässu pärast kõvasti pingutasid.
Aitäh, mu armas-armas Nässu. Need pea neli aastat Sinuga olid uskumatult väärtuslikud. Aitäh kõigile, kes meiega seda teed jaganud on.
