Uus suur uuring seab kehamassiindeksi kahtluse alla: sinu tegelik terviserisk võib olla hoopis teistsugune
Aastakümneid on inimeste ülekaalu ja rasvumist hinnatud peamiselt ühe lihtsa näitaja – kehamassiindeksi ehk KMI – järgi. Nüüd näitab enam kui 844 000 inimese terviseandmeid hõlmanud rahvusvaheline uuring, et see laialdaselt kasutatav meetod võib anda inimese tervisliku seisundi kohta eksitava pildi. Teadlaste sõnul võib mõni suure kehamassiindeksiga inimene olla arvatust parema tervise juures, samal ajal kui teise inimese tõsised terviseriskid jäävad märkamata.
Kui inimene läheb arsti juurde või soovib teada, kas tema kehakaal on tervislik, kasutatakse sageli kehamassiindeksit. See arvutatakse kehakaalu ja pikkuse põhjal ning saadud tulemus paigutab inimese normaalkaalu, ülekaalu või rasvumise kategooriasse.
Meetod on lihtne, kiire ja odav. Just seetõttu on seda kasutatud kogu maailmas aastakümneid.
Kuid üha rohkem teadlasi on hakanud küsima, kas ühest numbrist ikka piisab, et hinnata inimese tegelikku tervislikku seisundit.
Värske, 11. novembril teadusajakirjas Nature avaldatud uuring annab sellele küsimusele tähelepanuväärse vastuse.
Uuringus osales üle 844 000 inimese
Rahvusvaheline teadlaste rühm analüüsis 844 108 täiskasvanu terviseandmeid neljast riigist – Hiinast, Suurbritanniast, Ameerika Ühendriikidest ja Hispaaniast.
Uurijad võrdlesid tavapärast kehamassiindeksil põhinevat rasvumise määratlust uue süsteemiga, mis arvestab lisaks kehakaalule ka vööümbermõõtu, vöö ja pikkuse suhet ning liigse rasvkoe võimalikku mõju organismile.
Tulemused näitasid, et ainult KMI kasutamine võis anda märkimisväärsel hulgal juhtudest eksitava hinnangu.
Erinevates uuritud rühmades jäi tavapärase meetodiga märkamata 5,2–8,6 protsenti inimestest, kellel esines uute kriteeriumide järgi rasvumine.
Samal ajal hinnati 1,2–3,1 protsenti inimestest rasvunuks, kuigi täiendavad mõõtmised seda ei kinnitanud.
Teadlaste hinnangul tähendab see, et osa inimesi võib jääda vajalikust tervisekontrollist ja ravist ilma, samal ajal kui teised võivad saada oma terviseriskidest liialdatud ettekujutuse.
Sama kehakaal ei tähenda sama terviseriski
Üks kehamassiindeksi suurimaid puudusi on asjaolu, et see ei erista rasvkudet lihasmassist.
Näiteks võib suure lihasmassiga sportlase KMI olla kõrge, kuigi tema keha rasvaprotsent on suhteliselt väike.
Samuti võib inimesel olla tavapärase KMI järgi vaid mõõdukas ülekaal, kuid märkimisväärne kogus kõhupiirkonda kogunenud rasva.
Just kõhupiirkonna rasvumine on seotud mitmete ainevahetushäirete ja südame-veresoonkonnahaiguste riskiga.
Uuringu tulemused kinnitavad, et terviseriski hindamisel on oluline vaadata lisaks kehakaalule ka seda, kuhu rasvkude koguneb ja kuidas see organismi mõjutab.
Seetõttu soovitavad teadlased kasutada koos kehamassiindeksiga vööümbermõõtu ja vööümbermõõdu suhet inimese pikkusesse.
Teadlased jagasid rasvumise kahte erinevasse rühma
Uues lähenemises eristatakse kahte seisundit, mida nimetatakse kliiniliseks ja prekliiniliseks rasvumiseks.
Kliiniline rasvumine tähendab olukorda, kus liigne rasvkude on juba hakanud kahjustama organismi normaalset toimimist.
Näiteks võib inimesel olla rasvumisega seotud südamepuudulikkus, uneapnoe või mõni muu terviseprobleem, mis mõjutab elundite tööd või igapäevast toimetulekut.
Prekliinilise rasvumise korral on inimesel küll liigselt rasvkudet, kuid tema elundite töö ei ole selle tõttu veel häiritud.
See ei tähenda, et tulevikus ei võiks terviseprobleeme tekkida. Küll aga tähendab see, et kõik rasvunud inimesed ei vaja automaatselt ühesugust ravi.
Teadlaste sõnul võimaldaks uus süsteem arvestada palju paremini iga inimese tegelikku tervislikku seisundit.
Kümne aasta jooksul selgus üllatav asjaolu
Uuringu üks tähelepanuväärsemaid tulemusi puudutas inimesi, kellel oli alguses prekliiniline rasvumine.
Teadlased jälgisid nende terviseandmeid pikema aja jooksul ning avastasid, et kümne aasta jooksul ei kujunenud 77,4–91,3 protsendil neist välja kliinilist rasvumist.
See tähendab, et enamikul selle rühma inimestest ei tekkinud vaadeldud perioodil liigse rasvkoega seotud elundite talitlushäireid, mis oleksid vastanud kliinilise rasvumise määratlusele.
Samas ei saa sellest järeldada, et liigne rasvkude oleks tervisele ohutu või et terviseprobleemid ei võiks tekkida hiljem.
Tulemused näitavad pigem seda, kui erinev võib olla inimeste tervislik seisund isegi siis, kui nende kehakaal või kehamassiindeks on sarnane.
Surmariski hindamisel ilmnes suur erinevus
Teadlased võrdlesid ka seda, kuidas erinevad rasvumise määratlused seostuvad inimeste suremusriskiga.
Kliinilise rasvumisega inimestel oli uuringus ligikaudu 69 protsenti suurem suhteline surmarisk kui võrdlusrühmal, kellel ei olnud uute kriteeriumide järgi rasvumist ega elundite talitlushäireid.
Prekliinilise rasvumise korral oli suhteline risk suurenenud ligikaudu 19 protsenti.
See erinevus on oluline, sest näitab, et üksnes kehakaalu järgi ei saa otsustada, kui tõsiselt on inimese tervis ohustatud.
Tegemist oli vaatlusandmetel põhineva uuringuga, mistõttu ei tõesta tulemused, et rasvumine ise põhjustas kõik täheldatud erinevused.
Küll aga viitavad need sellele, et uus hindamissüsteem suudab terviseriske paremini eristada.
Kas kehamassiindeks tuleks nüüd ära kaotada?
Teadlaste sõnul ei tähenda uus avastus, et kehamassiindeks oleks täiesti kasutu.
KMI jääb lihtsaks ja praktiliseks mõõdikuks, mis aitab kiiresti hinnata kehakaalu ja pikkuse omavahelist suhet.
Probleem tekib siis, kui selle ühe numbri põhjal tehakse liiga kaugeleulatuvaid järeldusi inimese tervise kohta.
Näiteks ei pruugi KMI näidata, kas inimesel on liiga palju kõhupiirkonna rasva, kas tema lihasmass on tavapärasest suurem või kas liigne rasvkude on juba hakanud elundite tööd kahjustama.
Uuringu autorite hinnangul võiks rasvumise hindamine tulevikus koosneda mitmest osast: kehakaalu ja pikkuse mõõtmisest, vööümbermõõdu hindamisest ning vajaduse korral täiendavatest terviseuuringutest.
Mida tähendab see tavalisele inimesele?
Kui inimese kehamassiindeks näitab ülekaalu või rasvumist, ei tähenda see automaatselt, et tal oleks juba tekkinud tõsine tervisekahjustus.
Samamoodi ei tähenda normaalne või vaid veidi suurenenud KMI tingimata seda, et terviseriske pole.
Oluline on hinnata tervikpilti.
Lisaks kehakaalule ja vööümbermõõdule võivad olulist teavet anda vererõhk, veresuhkur, vere rasvasisaldus ja muud tervisenäitajad.
Näiteks võib kahel sama pikkuse ja kaaluga inimesel olla täiesti erinev rasvkoe ja lihasmassi osakaal ning seetõttu erinev terviserisk.
See on ka põhjus, miks teadlased soovivad, et arstid ei lähtuks rasvumise diagnoosimisel ainult ühest arvust.
Kas tulevikus hinnatakse ülekaalu hoopis teisiti?
Uuringu kaasautori, Londoni King’s College’i professori Francesco Rubino sõnul väärivad rasvumisega inimesed ravi, mis vastab nende tegelikele vajadustele.
Tema hinnangul ei suuda kehamassiindeks üksi näidata, kas inimene on juba haige, kas tal on alles suurenenud risk haigestuda või millist ravi ta vajab.
Uus süsteem võiks aidata vältida nii ebapiisavat kui ka põhjendamatult intensiivset ravi.
Teadlaste hinnangul toetavad neljast riigist kogutud andmed 2025. aastal rahvusvahelise ekspertkomisjoni välja pakutud rasvumise uue määratluse laiemat kasutuselevõttu.
Uuringu peamine sõnum on lihtne: inimese tervist ei saa taandada ainult kaalule ja pikkusele. Kehamassiindeks võib olla kasulik lähtepunkt, kuid tegeliku terviseriski mõistmiseks tuleb vaadata ka rasvkoe paiknemist ning seda, kuidas organism toimib.
