Esileht Uudised Harri Kingo: Detsembri alguses 2018 sain diagnoosi, et mul on vähk…

Harri Kingo: Detsembri alguses 2018 sain diagnoosi, et mul on vähk…

Kuidas ma jõudsin rahuni
—-
Detsembri alguses 2018 sain diagnoosi, et mul on vähk. Operatsioon toimus mõnede viivituste tõttu 4 kuud hiljem – alles 2019 märtsi lõpul. Veel kuu hiljem, pärast oppi ja vähkkasvaja koeuuringuid, sain teada, et tõenäoliselt mu vähk edasi ei levi. Et arstid said vähist mu kehas võitu. Kuid mul on meeles doktori sõnad: “Alati võib see vähk uuesti tekkida ja ükskõik kus ja ükskõik kui agressiivsena.” Täielikult vähist vaba pole ma tänagi.
Jutt sellest, et 5 kuud elasin teadmatuses, kaua ma veel elan. Teadsin vaid, et mitmed mu tuttavad on siitilmast vähiga läinud ja väga kiiresti.

Elasin need 5 kuud kusagil elu ja surma vahel. Seis oli 50:50 – teadsin, et võin minna väga kiiresti, aga võin ka elada aastaid. Need 5 kuud elasin oma saatust teadmata sõna otseses mõttes surmaga käsikäes.
Millest ma mõtlesin need 5 kuud?

Eks alguses oli šokk, sest diagnoos “Vähk” kõlas minu jaoks nagu surmaotsus. Kuid umbes kuu pärast sellise diagnoosi saamist hakkas šokk taanduma ja tasakesi hakkas minus klaaruma selgus, tasakaal, harmoonia, rahu. Ma ei hakka siin oma 5 kuu mõtlemisi ümber jutustama, ainult kaks momenti:
Esimene: 5 kuud pärast algse diagnoosi saamisest istusin oma doktori ukse taga, oodates minutite pärast kutset doktori kabinetti ja tema lõplikku tõde minu elu ja surma kohta. Mäletan, ma vestlesin seal kellegi vanema prouaga, kes seal koos minuga oma kutset doktori juurde ootas. Meie jutt veeres millestki väga tühisest. Täiesti kõrvalisest. Sest meil mõlemal oli igav.

Kuigi pidin vaid mõne minuti pärast teada saama nö. kas oma surmaotsuse või armuandmise – tegelikult see mind ei huvitanud. Olin end oma võimaliku surmaga korda, tasakaalu, selgusse mõtelnud. Minu surm polnud seal doktori ukse taga enam minu jaoks teema, millest mõelda. Olin unustanud, miks ma seal üldse istun ja mida ootan. Ma olin omadega sedavõrd korras.
Teine: mäletan, kui doktori kabinetist ellujäämise otsusega väljusin, olin pettunud. Mõte mu peas oli sõnastatud umbes selliselt: “Oh jah! Ma ei pääsegi veel sellest maailmast Sinu juurde, Isa! Ma pean siin veel pikalt olema ja veel palju rabelema!”

See teadmine oli pettumus. Kuid ütlesin endale: “Olgu siis nii. Sinu tahe sündigu. Ju sa tahad, et ma veel siin oleksin, ju mul on miskit veel teha.” Samas olin ise tõeliselt hämmastunud iseenda üle – kuidas saab olla, et ma olen pettunud ja kurb, et elan, ellu jään!? Aga nii see oli.
Sellest peale pole mu surm minu jaoks enam probleem. Olen surma eeskojas pikalt olnud, endas oma selginemise leidnud. Elan edasi, kuniks on antud. Ja olen muretu. Ju mul on veel midagi siin maailmas teha, et Isa mu siia jättis. OK – eks ma siis teen.

Jajah, veidi hiljem sain ka teadmise, mida ja kuidas just mul tuleb teha. Aga see on teine jutt.
Kui kellegi mu sellest jutust siin mingit kasu oli – kena siis. Selleks me siin olemegi, et jagada seda, mis meis head on. Rahu enda, maailma, inimeste, surma ja Jumalaga on see, mida ma vist üritasin siin öelda ja jagada?
Ju vist. Rahu inimeses on kõikide heade asjade algus.

Viimased uudised

error: Alert: Content selection is disabled!! AVASTA.ME