Itaalias elav eestlanna kirjutab facebookis järgmist:
Tere, (Eesti) inimesed
Tahtsin mõned oma mõtted siia kirja panna.
Ka mina olen üks eestlastest, kes on Itaalias. Mina viibin Sardiinias. See saar on minu jaoks olnud alati kui paradiis. Koht, kus on päike, positiivne keskkond, palju naeratusi ja naeru, sõbralikkust ja vabaduse lõhn. Õnnelik saar.
Kui esmakordselt kuulsin mingist viiruse levikust, ütlen ausalt, ei teinud ma teist nägugi. Päev päeva järel aga hakkas olukord ka minu jaoks natuke nukker tunduma. Aga ma ei muretsenud. Kuni Sardiiniat tabas esimene löök. See oli mõned päevad tagasi. Minu armas, kallis saar muutus üle öö kurvaks ja halliks. Mida ma silmas pean? Olenemata sellest, et on päike, väga soe ilm, linnud laulavad ja kevad on õide puhkenud, on kadunud see vabaduse lõhn.
Ma olen küll napilt sündinud veel sel ajal, kui Eesti alles hakkas iseseisvuma, kasvama ja arenema, kuid ma ei ole kunagi varem tundnud sellist tunnet, et ühel hetkel olen surutud raamidesse.
Kodunt ei tohi lahkuda, kui selleks pole tõendatavat põhjust: haigla, apteek, toidupuudus. Kel on huvi, saab internetist kindlasti lugeda, millised on reeglid täpsemalt. Ma ei hakka neid kõiki kirja panema, läheks pikaks.
Positiivne keskkond on asendunud nukraks tegeva pildiga, meenutades unustusse vajunud küla. Tänavalt ei kosta ühtegi häält. Õues pole praktiliselt mitte kedagi, autodki sõidavad harva.
Olen aga kindel, et Sardiinia on endiselt õnnelik saar. Miks? Piirid on kinni. Enamik asutustest on suletud. Inimesed on toas ja hoiavad üksteist. Inimesed hoolivad oma rahvast ja kodukohast. See teeb südame soojaks. Aitäh neile ja meile!
Palun eestlastel natuke mõtelda. Mõtelda selle peale, kas tasub eirata reisimisega kaasnevaid piiranguid ja reegleid? Kas tasub iga piimapaki ja leiva pärast 2-3 korda päevas poes käia? Kas tasub kangelast mängida ja “otsida” üles need kõige uhkemad massiüritused? Kas tasub…ja seda nimekirja saaks jätkata mitu ööpäeva.
Eesti on pisike riik. Hoiame üksteist. Ärgem oodakem seda hetke, kui nakatunute arv on “piisavalt” kasvanud, et hakata enda, oma pere ja sõprade peale mõtlema. Mõtle juba praegu. Tee üks pisike samm korraga.
Minuga on kõik korras. Toiduvaru ja vetsupaber on ka olemas 
Aitäh sulle, kui sa viitsisid lugeda!
K.
Allikas: Facebook