Mõned inimesed ei jää meie kõrvale igaveseks – aga nad jäävad meie sisse. Mitte tingimata oma sõnade, tegude või tegude suurejoonelisuse pärast, vaid sellepärast, kuidas nad panid meid tundma. Nad tulid vaikselt, aga puudutasid midagi nii sügaval, et isegi aastate pärast tunneme – see inimene oli tähtis.
Nende kohalolu võib olla möödunud, aga nende mõju ei kustu.
♓ Kalad – jättis alles tunde, et sind tõesti nähti
Kalad ei pruugi olla enam sinu elus, aga tema pilk, tema empaatia, tema vaikus su kõrval – see kõik jääb. Ta ei teinud sind paremaks inimeseks nõuga, vaid lihtsalt lubades sul olla sina ise. Ja see tunne ei unune.
Kui temaga koos olemine lõppes, ei jäänud järele tühi auk. Jäi tunne, et keegi kunagi nägi su hinge – ja see jääb.
♎ Kaalud – jättis alles hetked, mis olid korraga lihtsad ja ilusad
Kaalud ei muutnud sind otseselt – aga tema kõrval sai elust pehmem. Kui meenutad teda, ei meenu draama ega suur murrang, vaid mingi rahu. Nagu oleksid mõneks ajaks elanud maailmas, kus oli rohkem valgust ja tasakaalu.
Ja isegi kui see maailm möödus, jääb tema mõju alles – nagu valgus, mida sa veel kaua näed, kui lamp on juba kustutatud.
♐ Ambur – viis osa sinust endaga kaasa, aga kinkis samal ajal vabaduse
Ambur ei pruugi kunagi tagasi tulla. Aga ta jättis sulle midagi: julguse, mõtte, tunde, et elu on suurem kui sa kartsid. Ta ei jäänud su kõrvale, aga ta lükkas su liikumisse. Ja kui sa mõnikord vaatad taevasse ja tunned, et tahad kuhugi minna, siis tead – ta on sinuga endiselt.
Ta ei unune, sest temas oli midagi igavikulist.
