Mõni inimene ei hakka karjuma, kui tunneb end ohustatuna. Nad ei heida ette ega nõua selgitust. Nad lihtsalt hakkavad aeglaselt taanduma. Alguses kaovad väiksed märgid – vähem jagamist, rohkem vaikust. Ja siis lõpuks kaob ka pilk, kohalolu, südame avanemine.
Need tähemärgid ei eemaldu kergekäeliselt. Aga kui nad tunnevad, et neid ei võeta vastu sellisena, nagu nad on – või kui nad tajuvad, et nendega mängitakse –, nad ei jää. Mitte dramaatiliselt, vaid lõplikult.
♋ Vähk – loobub, kui tunneb, et tema haavatavust ei mõisteta
Vähk annab endale palju võimalusi. Ta ei lahku esimesel tülil ega esimesel vaikusel. Aga kui tema hoolimist peetakse enesestmõistetavaks või tema tundeid pisendatakse, hakkab ta sulguma. Ta ei süüdista, ta lihtsalt lõpetab jagamise. Ja see on tema viis öelda: “Ma ei tunne end siin enam turvaliselt.”
Kui keegi märkab seda alles siis, kui Vähk on kadunud, on juba hilja.
♎ Kaalud – ei talu pidevat disharmooniat, ta lahkub enne, kui iseenda sisemine tasakaal murdub
Kaalud võivad kohanduda kaua. Aga kui suhe, olukord või ruum muutub pidevalt pingeliseks, ebaõiglaseks või mürgiseks, ta kaob. Mitte lärmakalt, vaid väärikalt. Ta ei võitle selle eest, mis teda järjepidevalt kurnab.
Kui Kaalud vaikib pikemalt, kui ta tavaliselt vaikib – siis on ta juba eemal.
♓ Kalad – ei jäänud nähtavaks, ja seepärast kadus nähtamatult
Kalad vajavad emotsionaalset pehmust, lubavat ruumi. Kui ta tunneb, et tema tunded ei mahu enam olemasolevasse suhtesse või et teda ei kuulata, ta ei karju. Ta lihtsalt hajub. Mitte süüdistavalt, vaid kurvalt.
Ja kui keegi küsib: “Kuhu ta kadus?”, siis vastus on: sinna, kus tal ei olnud enam valus olla.
