Ausus ei tähenda ainult seda, et ei valeta. On inimesi, kelle ausus on aeglane, kaalutletud ja mõtestatud. Nad ei hüüa oma arvamust üle ruumi, nad ei reageeri iga väikesele asjale. Nad mõtlevad enne, kui ütlevad, ja kui nad lõpuks räägivad, siis nende sõnadel on kaal. Mitte lärmakas, vaid sügav.
Need inimesed ei otsi vastandusi, nad otsivad tõde. Nad ei vaja tähelepanu, vaid selgust. Ja just see teebki nende aususe nii haruldaseks – see on ausus, millel on juured. Sodiaagis paistavad sellise aeglase, aga sisuka aususe poolest silma Kaljukits, Veevalaja ja Neitsi.
Kaljukits
Kaljukits ei räägi selleks, et rääkida. Ta kuulab, kaalub, ja kui ta midagi ütleb, siis ta tähendab seda. Tema ausus ei tule emotsioonist, vaid vastutusest. Ta ei taha inimesi raputada, vaid aidata neil näha selgemini. Ja ta ei ütle asju kergekäeliselt, isegi mitte komplimente. Kui Kaljukits kiidab, siis tead, et see on siiras.
Veevalaja
Veevalaja ausus võib tunduda ootamatu, isegi ebamugav, sest ta ütleb asju, mida teised ei julge. Mitte selleks, et šokeerida, vaid sest ta peab seda vajalikuks. Tema sõnad ei palu luba. Nad tulevad, kui vaja. Ja just seepärast on ta inimene, kelle juures saab teada, kus tegelikult ollakse – ilma ilustusteta, aga alati inimlikult.
Neitsi
Neitsi ausus on vaikne ja hoolikas. Ta ei torma. Ta ei karju. Aga ta ei lase ka läbi vildakust. Kui miski on valesti, ta ütleb. Mitte selleks, et haavata, vaid parandada. Tema ausus tuleb tähelepanust – ta märkab, ja tal on piisavalt hoolimist, et sellest ka rääkida. Vaiksel häälel, aga kindlalt.
