Allison ja Josh abiellusid 2000. aastal. Nad olid põnevil perekonna alustamisega ja arutasid omavahel, kas saada kaks või kolm last.
Aga nagu me kõik teame, on reeglina elul meiega hoopis teised plaanid.
Allison sünnitas aastate jooksul Abby (11), Jacki (9) ja Isabeli (8). Möödus paar aastat enne kui Allison ja Josh adopteerisid Micah (5), kellele järgnes nende neljas biloogiline laps Julia (3).
Allison ja Josh arvasid, et nende perekond on lõpuks tervik…
Kuid ühel päeval sai nad ootamatut infot oma sõbralt, kes on ühtlasi ka adopteerimise advokaat.
Allison helistas oma abikaasa Joshile, et alustada ootuspärast vestlust, millele pidi järgnema aeglane otsuse tegemine, kuid selle asemel sai ta Josh’ilt lühida vastuse: “Absoluutselt!”
Kui kõne tuli ja neile teatati, et adopteeritava lapse bioloogiline ema on sünnitamas, viskasid Allison ja Josh oma lapsed ning mõned kotid autosse ja asusid 10 tunni pikkusele teekonnale Duke Ülikooli haiglasse. Poole tee peal helistas adopteerimise advokaat.
Esmalt uuris ta, kas Josh’il on ikka mõlemad käed roolil.
Ta jätkas, et Duke arstid olid lõpetanud ultraheli ja avastasid, et tegelikult on varsti sündimas KAKS last.
Neil oli hetkeks raske mõista emotsioone, mis neid valdas. See oli sarnane vaimustuse ja hirmu-rõõmu seguga.
Kui hirm leevendus ja põnevus kasvas, saabus sõbrannalt uus kõne. Kui ta seekord rääkima hakkas, oli tema hääletoon täiesti teistsugune. Kadunud oli hoogsus ja hääl oli asendunud südamevaluga.
Sõbranna vabandas, et pidi seda neile teatama, aga bioloogiline ema oli keisrilõikel ja usuti, et beebi B ei ela sünnituse üle.
Kuid vastsündinute intensiivravi osakonnas lebas armas 1,36kg kaaluv kullake, kes põhimõtteliselt sündis ilma ajuta.
Teisel pool inkubaatorit ütlesid Josh ja Allison kui ühest suust: “Ta on meie tütar”.
Kogu nende perekond veetis kolm nädalat Duke haiglas koos temaga. Nad kaisutasid, laulsid, nutsid ja palvetasid.
Kui tüdruk oli piisavalt stabiilne, pakkus Duke lahkelt meditsiinilist transporti Birminghami haiglasse toimetamisel, kus ta veetis veel kolm kuud vastsündinute intensiivravi osakonnas.
Nende juures käisid mitu korda nädalas hospiitsid ning nende külastused olid perekonnale meeldetuletuseks, et Ava elu maapeal lõppeb varem…
Vanemad rääkisid ka oma lastele avameelselt, et Ava elu on palju lühem, kui nad sooviks.
Kõigest hoolimata teab see perekond, et selleks lühikeseks perioodiks on neil pakkuda sellele tüdrukule palju armastust…
Nii tore, et maailmas on olemas selliseid lahkeid inimesi…