Kord oli üks noor naine lennujaama ooteruumis oma lendu ootamas. Kuna tal oli ees mitmetunnine ootamine, otsustas ta osta mõne raamatu ja paki küpsiseid, et ooteaeg mõnusalt veeta. Leidnud endale mugava koha, hakkas ta lugema.
Tema kõrvalistmel luges üks mees ajakirja.
Naine luges raamatut ja võttis küpsise. Ka mees võttis ühe küpsise. Naine pidas seda kummaliseks aga ei öelnud midagi. Naine võttis järgmise küpsise. Ka mees võttis uuesti. Naine vihastus sisemiselt ja ei suutnud sellist nahaalsust ära imestada, aga kuna ta ei tahtnud tüli korraldada, ei hakanud ka mehega õiendama.
Jäänud ol viimane küpsis. Naine mõtles – Ahhaa! Huvitav mida see mees nüüd teeb…?
Mees võttis viimase küpsise, murdis selle pooleks ja andis pool naisele.
See oli naisele liig!
Ta oli suutnud end eelnevalt juba nii vihaseks ajada, et ei osanud muudmoodi reageerida, kui-et haaras oma asjad ja tormas puhisedes minema.
Lennukis oma käekotti avades, leidis ta sealt enda ostetud küpsisepaki – avamata ja puutumata.
Tal oli niiiii häbi… ja kahju, et oli selle mehe peale niimoodi vihastanud. Mees oli ju jaganud temaga oma küpsiseid nii lahkelt ja iseenesestmõistetavalt.
Ja nüüd oli ta lennukis… ilma mingi võimaluseta vabandada või heastada või seletada…
Loo moraal – on 4 asja, mida ei saa parandada:
– ei saa peatada kivi, kui see on heidetud;
– sõna, kui see on välja öeldud;
– võimalust, kui see on kaotatud;
– aega, kui see on läinud.