Armsad sõbrad.
Seoses Diana tänahommikuse postitusega ja sellele järgnenud kirjade ning küsimuste laviiniga tunnen, et pean ka ise midagi ütlema.
Ausalt öeldes lootsin ma seda teemat veel mõnda aega enda sees hoida. Aga Diana ütles täna väga õigesti – inimestel on silmad, kõrvad ja ka sisetunne. Mõnda asja ei saa lõputult varjata.
Tõsi on see, et me ei ela Dianaga juba mõnda aega enam ühes kodus.
Oleme küll samas linnas, kuid erinevate katuste all.
See ei ole kerge otsus ega lihtne olukord. Väga paljude asjaolude kokkulangemisel ja osaliselt meist mitte tulenevate asjaolude tõttu muutus meie kooselu ühel hetkel nii pingeliseks, et pidime ausalt endale otsa vaatama ja tegema valusa, kuid vajalikuna tundunud sammu – võtta oma suhtele pikem paus. See otsus tekkis meil tegelikult juba Camino palverännaku ajal. Raskelt, väga raskelt.
Mis saab edasi?
Palun ärge seda praegu küsige. Ka ajakirjanikud – palun mõistke, et me ei ole valmis sellele vastama. Me peame kõigepealt ise selle olukorraga rahu tegema ja aru saama, mis meie jaoks tegelikult õige on ja kas ning kuidas me suudame selle keerulise probleemi lahendada.
Ühte saan aga öelda täiesti kindlalt: meie armastus ei ole kadunud.
Me armastame Dianaga teineteist endiselt väga sügavalt ja oleme südamest tänulikud kogu selle toetuse, hoolimise ja kaasaelamise eest, mida oleme täna ja üleüldse massiliselt saanud.
Elu toob vahel meie teele takistusi, mida ei oska ette näha. Mõnikord ei ole küsimus selles, kas armastust on piisavalt – vaid selles, kas inimesel on hetkel jõudu, ruumi ja rahu kõigega toime tulla.
Kui ma midagi kahetsen, siis seda, et püüdsin seda olukorda mõnda aega varjata. See oli minu soov – hoida meie elu natuke rohkem meie endi sees. Austan Diana otsust olla selles osas aus ja mitte enam vaikida sest,ta ei taha ega suuda valetada.
Täname teid südamest mõistmise ja toetuse eest.
Ja ükskõik, kuhu elu meid edasi viib – seda võimast armastust, mis meie vahel on, ei purusta ükski vahemaa.
Olge hoitud.
Kerdo