Aeg ajalt armastan vaadata vanu pilte ning meenutada aegu. Oh seda noorust ma ütleks! Kui ma hakkaks raamatut kirjutama oma elust, siis ilmselt arvaks pooled lugejatest, et luuletan või olen millegi kangema all. Aga see pilt on pärit Moskva ajast, kui alles läksin sinna. Näost on näha, et ega ma väga aru ei saa, kes mulle kaela hüppas ja miks.

Nimelt mu sõbranna organiseeris ameerika kuulsustele üritusi ja kuna olin kohe kohe saates osalemas kutsus ta mind kuskile konverentsile kaasa. No mõeldud tehtud! Vene keel oli sellel ajal mul väga halb ja ega ma aru saanud kuhu mind kaasa tiriti. Nii see õhtu läks, kuulsin lugusid tolle härrasmehe elust ja tema perest ning mõtlesin, et täitsa tore teine. Hiljem kui olin juba saates ja kohtusin Shepsiga olin miskipärast näidanud talle oma vanu pilte ja ette tuli ka antud pilt.

Shepsi silmad olid suuremad kui eales näinud, küsis pealetükkivalt ,et kust ma teda tean? “Ee ega ma ei teagi, mingi härra oli, kes kaela hüppas”, vastasin ma. Tuli välja, et just Sheps ise oli Iani suurim austaja ja kui ma ei eksi, siis mingisuguste vampiiripäevikute tulisem fänn. Ma usun, et sellest hetkest kütkestasin mina Shepsi veel rohkem kuna olin ju kohtunud tema suurima iidoliga. Tagantjärgi naeran, et vot see oleks olnud võimalus aga kuna ma olin nii eesmärgi kindel inimene ei näinud ma muud enda ümber, kui ainult sihti osaleda saates ja soovi panna ennast proovile.

Mitte, et ma nüüd kohe oleks kedagi peibutama hakanud aga mine tea. 😁 Igatahes õppetund on vast see, et ainult eesmärgile keskenduda ei tohiks, sest mõnikord võid teekonnal kohata selliseid pärleid, mis võivad su suunda muuta paremaks kui oleksid arvanud.