Ekspeaminister Taavi Rõivas ärgitas Tšehhi portaalile antud intervjuus Tšehhit pagulasi vastu võtma. Tšehhid ei pidavat aru saama, kui kasulik on pagulasi riiki tuua. Loomulikult valetab ta kogu eesti rahva nimel, et eestlased ei olegi enam eriti pagulaste vastu – kõik on rõõmsad ja usinad neid vastu võtma. Samuti kiidab ta taevani Brüsselit ja avatud piire.
Eelmisel nädalal käivitas Euroopa Komisjon Tšehhi Vabariigi ja teiste Kesk-Euroopa riikide vastu menetluse, sest nad ei teinud pagulaste vastuvõtmisel koostööd. Kas see oli õige käik?
Minu seisukohast on raske samalaadseid otsuseid vastu võtta või kritiseerida. Kuid ma tean kindlalt, peame tegema koostööd. Ma tean, et see pole lihtne. See on teema, mis jagab mitte ainult riike, vaid ka avalikkust. Ma ei saa kritiseerida ega toetada ühtegi riiki, kuigi meil oli ka põgenike ümberjaotamise mehhanismis probleeme. Me kardsime, et EL ei võta arvesse riikide suurust.
Eestlased ei jaga “kvoote”?
Ei! Aasta tagasi oli see kummituslik teema, sest inimesed ei teadnud Süüria ja Põhja-Aafrika kohta midagi sel ajal. Eestis elavad paljud sisserändajad, kes on pärit Ukrainast. Kellegil pole nende vastu midagi, sest kõik teavad väga hästi, mis toimub Ukrainas. Eestis on see (rassism) paranenud, sest inimesed hakkasid Süüriast ja Põhja-Aafrikast enam huvituma. Selle kohta on palju infot, meedia kirjutab sellest ja inimesed seda ka rohkem mõistavad.
Kas teie arvates on see peamiselt asjaolu, et inimesed sellistes riikides nagu Tšehhi Vabariik ei ole probleemi piisavalt selgitanud?
Inimestele on väga raske selgitada, milleks midagi on vaja. Kuid ma olen veendunud, et kui me kõik tõmbame ühest trossist, siis meie vahel on solidaarsus. See on peamiselt turvalisus ja avatud piirid. Praegune kriis võib halvimal juhul piiri sulgeda ELis. Nõukogude okupatsiooni ajal kasvasin ma Eestis ja me ei saanud kuhugi reisida. Samuti ei saanud Soome, mis on meilt kiviviske kaugusel. Ma ei taha kunagi seda aega tagasi. Inimeste vaba liikumine on meie jaoks tänu Euroopa Liidule uskumatu saavutus. Mul oleks väga kahju, kui see enam nii ei oleks.
ELi populaarsus ei ole sama suur kui Eesti puhul. Mis on teine Eestis?
ELis on kaks seisukohta. Ma räägin oma kodumaa kohta. Esiteks on vaieldamatuid fakte, mida ei saa eitada. Ilma ELita oleksid piirid, madalam majanduskasv sellistes riikides nagu Tšehhi Vabariik või Eesti, vabakaubanduse tõkked või vähene võimalus töötada või õppida välismaal. Teine seisukoht on poliitilise esindatus. See on loogiliselt palju subjektiivsem, sest see sõltub sellest, kuidas seda tehakse.
Kuidas see nii Eestis juhtus?
Meie kogemused on veel selles perioodis, mil me ELiga ühinemiseks ette valmistasime. Oleme juba selgitanud inimestele, miks see nii toimub ja mis põhjused on. Inimesed on hakanud sellest rohkem aru saama ja ELi populaarsus on kasvanud. Teate, et Brüsselis on kõike palju lihtsam meelitada ja öelda, et mõned õigusaktid võetakse kasutusele vaid seetõttu, et Brüssel meilt seda soovib. See pole selline. Peame sellega silmitsi seisma ja selgitama, et “Brüsselis” on 28 liikmesriiki, kes tegutsevad ühe perekonnana.
Ja eestlased mõistavad seda?
Usun, et jah. Meil ei ole midagi võrrelda. Me mäletame ju elavalt aegu kui meie hääli vaikima sunniti. Nõukogude okupatsiooni meid ei kuulanud ja see oli Moskva, kes käskis meil öelda ja mõelda. Seda ei saa võrrelda Brüsseliga. EL on demokraatlik, ja kui sa tahad mingit otsust mõjutada, siis on teil selleks palju võimalusi ja vahendeid, et seda teha.
Üheskoos oleme teinud tõepoolest palju, kuid on veel palju teha. Ja see pole tasuta. Igaüks peab osalema. On võimatu, et on olemas passiivseid riike ja püüavad eeskirjadest kõrvale hoida. Need eeskirjad on kõik, mida meilt nõutakse ja mida me teeme. Ka teie tšehhid, kas teate, et olete varem juhatanud ELi nõukogu.
Võin anda näite sellest, kuidas me selgitasime EL-i Eestis. See oli eelarvekriisi ajal. Kreeka abistamine oli sel ajal Eestis äärmiselt ebapopulaarne. Lisaks kreeklastel ei olnud hea maine ja seda oli raske seletada inimestele kui OPAC väitis, et kreeklased, kuigi see oli nende SKT sel ajal nagu Eestiski, saadi topelt pensione. Aga me tegime ajalugu ja aitasime neid. Me selgitasime inimestele, et kui üks riik satub Euroopa Liidus hätta, on sel mõju ka Eesti majandusele. Avalikkus sai sellest aru. Rahvas mõistis, et kellegi abistamine on ka kasu andmine.
Niisiis, kuidas täpselt selgitasite pagulaste ümberasustamist?
See on tervikliku lahenduse osa. Lisaks on meil midagi teha inimestega, kes on juba jõudnud Euroopasse ja ebaloogiline on arvata, et ta võib teha kõike riigis nagu Saksamaal või Rootsis, peame olema aktiivsed Euroopas ja aidata inimesi. Nagu ma ütlesin, on meie inimestel nüüd palju rohkem teavet Süüria konflikti või Aafrika põhjaosast. Meediasse on sattunud kõik inimesed, kes tulid Euroopasse.
Eesti on võtnud migrante ainult Kreekast, kuid mitte Itaaliast. Miks?
See on tehniline asi, kus poliitikaga pole midagi pistmist. Enne nende inimeste saabumist Eestisse tuleb neid rangelt kontrollida. See juhtub näiteks Kreeka aladel, kus see töötab. Peame olema kindlad, kes tuleb meie riiki ja et neil on ikkagi pagulase staatus. Hiljem hakkasime Itaaliaga koostööd tegema, seega on viivitusi.
Kui eestlased kirjeldaksid, mida EL neile andnud on, milliste sõnadega nad iseloomustaksid?
See on huvitav küsimus. Esiteks ütleks ta kindlasti, et EL tähendab rohkem võimalusi tema jaoks ja pole kunstlikke tõkkeid riikide vahel. Meil pole midagi sellist nagu Nõukogude okupatsioonis sündinud lastel oli. Ma ei saanud õppida ega reisida. Minu tütre põlvkond on dramaatiliselt muutunud. See on väga positiivne.
Teiseks on kindlasti ühine valuuta. Varem oleme seda juba pikka aega arutanud, kuid nüüd oleme kõik euroga väga rahul. Üleminek uude valuutasse ei olnud dramaatiline.
Kolmandaks tuleb mainida majanduslikku lähenemist. Kui me 26 aastat tagasi oma iseseisvuse taastasime, ei toiminud meie majandus hästi. Meil on täna palju parem. Üle 70% meie ekspordist läheb ELi riikidesse. Iga päev näeme, kuidas meie elatustase tõuseb ja läheneb Euroopa standardile.
Teil on veel kaks sõna ELi tähenduse kirjeldamiseks …
Ma ei tohi unustada mainida Euroopa struktuurifonde, mis on kõigis Eestis nurgas nähtavad. Pärast aastaid Nõukogude okupatsiooni, kui meie riik oli alarahastatud, aitasid need vahendid meie riigil seista ja jõuda kaugemale arenenud ELi riikidesse.
Lõpuks üks vähem meeldivam asi. See on midagi, mis on sageli seotud ELiga, ja see on ka nii Eestis. See on bürokraatia. Meie, eestlased, tõesti ei saa aru, miks Brüsselis ei ole enam elektroonilist identifitseerimist ja elektroonilist allkirja. Oleme harjunud kasutama mitmesuguseid taotlusi hotellide broneerimiseks, taksosõitudeks või kingituste ostmiseks, kuid elektrooniline riigihaldus ei ole veel Euroopas läbi viinud. Inimesed peavad endiselt käsitsi vormid täitma ja andma need ametivõimudele. Me tõesti seda ei mõista ja loodame, et Euroopa tegeleb sellega.
Kui ma lähen tagasi viiendale punktile, kuidas eestlased ELi kirjeldasid, kas märkisite, et mainisite neli positiivset asja ja ainult ühte negatiivset? See ei toimu Tšehhi Vabariigis.
Ma arvan, et see on vastus. Eestis toetab EL umbes 80% inimestest. Kuid oleks naiivne arvata, et EL on ainult positiivsetest tunnetest, nii et ma valisin ühe negatiivse punkti – bürokraatia.
Allikas: Rahvuslane.ee