„Ärge muretsege, Balti keti ajaks oleme kindlasti tagasi,“ ütles mu vend Avo, upitas heleroheliseks pleekinud seljakoti selga ja viipas kodutrepil seisnud emale-isale hüvastijätuks.
Nad jõudsidki õigeks ajaks koju, kuid paraku tinakirstudes.
1989. aasta 15. augustil hukkus Põhja-Osseetias Suur-Kaukasuse mäestikus kogu seitsmeliikmeline Eesti matkagrupp: grupijuht Jaan Süld (37), tema tütar Kristiina (12), Helen Trei (19), Urmas Reits (27), Avo Rozental (27) ning abielupaar Andrus (30) ja Ruth Puks (23). Juba esimesel telkimisööl tabas neid paduvihmade tõttu vallandunud rusuvool.
Vahetult pärast katastroofi pakkusid Avo töökaaslased mulle kui ajakirjanikule võimalust sõita õnnetuspaika ja aidata hukkunud kodumaale tuua. Koju tõime viis tinakirstu. Kaht hukkunut ei leitud.
Venna kaotus ning Kaukasuses nähtu ja läbielatu on mind saatnud kõik need aastad. See lugu on olnud nii valus ja isiklik, et ma pole varem suutnud sellest pikemalt kirjutada.
Nüüd teen seda, sest olen jõudnud arusaamisele, et Eesti matkaajaloo ühest rängimast tragöödiast ei tohi vaikida. Sellest peab rääkima. Loe edasi siit: 37 aastat rääkimata lugu: seitse Eesti matkajat hukkusid silmapilkselt
