Maailmalõpp võib vana teadusliku arvutuse järgi saabuda juba vähem kui kuu aja pärast – reedel, 13. novembril 2026. aastal. Tegemist pole selgeltnägijate ettekuulutuse ega iidse legendiga, vaid kolme teadlase enam kui 60 aastat tagasi koostatud matemaatilise mudeliga, mis ennustas inimkonnale sünget tulevikku. Nüüd, kui kurjakuulutav kuupäev kiiresti läheneb, on see aastakümnete tagune ennustus taas maailma tähelepanu keskpunktis, kirjutab UNILAD .
Briti ja Ameerika meediaväljaanded on viimastel päevadel taas päevavalgele toonud 1960. aastal avaldatud teadustöö, mille koostasid Austria päritolu Ameerika füüsik Heinz von Foerster ning tema kolleegid Patricia Mora ja Lawrence Amiot.
Teadlaste arvutuste kohaselt pidi inimkond jõudma 2026. aasta novembris punkti, kus maailma rahvastiku kasv muutub matemaatilise mudeli järgi jätkusuutmatuks.
Kõige hämmastavam on aga see, et teadlased tõid oma uuringus välja lausa konkreetse kuupäeva – 13. november 2026, mis langeb tänavu reedele.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, on tegemist ka rahvauskumustes õnnetuks peetava 13. kuupäevaga.
Teadlased ennustasid inimkonnale sünget tulevikku
1960. aasta novembris mainekas teadusajakirjas Science ilmunud uurimus kandis tähelepanuväärset pealkirja, mis kuulutas 13. novembri 2026 maailmalõpupäevaks.
Von Foerster ja tema kolleegid analüüsisid maailma rahvastiku kasvu ligikaudu 2000 aasta jooksul. Nad avastasid, et inimeste arv oli kasvanud üha kiiremini ning tavapärased rahvastikumudelid ei suutnud seda arengut täielikult kirjeldada.
Teadlased koostasid matemaatilise valemi, mille järgi pidi rahvaarvu kasv jätkuvalt kiirenema, kuni jõuab teoreetiliselt võimatusse olukorda.
Nende mudeli järgi läheneks maailma rahvaarv 2026. aasta novembris lõpmatusele.
Loomulikult ei tähenda see, et Maale saaks tegelikult tekkida lõpmatu hulk inimesi. Pigem näitas arvutus, et senine kasvutempo ei saa igavesti jätkuda.
Teadlased hoiatasid, et kontrollimatu rahvastikukasv võib kaasa tuua tõsise surve toiduvarudele, elukeskkonnale ja loodusressurssidele.
Kõige kummalisem oli ennustuse täpsus
Kuigi 1960. aastal tundus 2026. aasta kauge tulevikuna, oli teadlaste välja töötatud valem esialgu üllatavalt täpne.
Mitmekümne aasta jooksul vastas tegelik rahvastikukasv üsna hästi nende arvutustele.
Alles 1990. aastate alguses hakkas maailma elanikkonna kasv mudeli ennustatust märgatavalt maha jääma.
See oli oluline pöördepunkt, sest sündimus hakkas paljudes riikides langema ning rahvastiku kasvutempo aeglustus.
Praeguseks on olukord märkimisväärselt muutunud. Mitmed arenenud riigid seisavad hoopis vastupidise probleemi ees – rahvastiku vananemise ja vähese sündimusega.
ÜRO praeguste prognooside kohaselt võib maailma rahvaarv saavutada maksimumi alles 2080. aastatel, mil Maal elab ligikaudu 10,3 miljardit inimest.
Seega ei pea teadlased 1960. aasta mudelis välja toodud kuupäeva enam tegelikuks maailmalõpuohuks.
Mis juhtub siis 13. novembril?
Hoolimata sellest, et vana matemaatiline mudel on tänaseks aegunud, tekitab kuupäeva lähenemine jätkuvalt elevust.
Eriti palju tähelepanu on äratanud asjaolu, et 13. november langeb tänavu reedele – päevale, mida paljudes kultuurides seostatakse ebaõnne ja õnnetustega.
Samas ei ennustanud teadlaste algne uurimus asteroiditabamust, ülemaailmset sõda ega mõnda muud järsku hävingut.
Nende arvutus kirjeldas olukorda, kus rahvastiku senine kasvutrend jõuab matemaatilise piirini. Tegemist oli tingimusliku mudeliga, mitte tõendiga, et inimkond kindlal kuupäeval hävib.
Lääne-Ontario ülikooli professor Alan MacEachern on selgitanud, et von Foersteri uurimus äratas omal ajal erakordset tähelepanu just oma dramaatilise sõnastuse tõttu.
Ehkki teadusliku töö taga oli tõsine matemaatiline analüüs, oli maailmalõpu väljakuulutamine ühtlasi mõjus viis juhtida tähelepanu rahvastikukasvuga seotud probleemidele.
Kas maailmalõpu korral oleks üldse kuhugi põgeneda?
Maailmalõpuennustused on läbi ajaloo pannud inimesi mõtlema, milline paik võiks ülemaailmse katastroofi korral olla kõige turvalisem.
Võimalike varjupaikadena on sageli käsitletud eraldatud saari, hõredalt asustatud piirkondi ja riike, millel on piisavalt toitu, joogivett ning muid eluks vajalikke ressursse.
Tegelikkuses sõltuks ellujäämine aga täielikult sellest, millise katastroofiga oleks tegemist. Ülemaailmne tuumasõda, äärmuslik kliimakatastroof ja pandeemia kujutaksid endast väga erinevaid ohte.
1960. aastal koostatud maailmalõpuarvutuse puhul pole siiski põhjust varjupaika otsima hakata, sest midagi, mis viitaks inimkonna hävimisele 13. novembril, teadlased tuvastanud ei ole.
Kuigi maailmalõpukuupäevani on jäänud vähem kui kuu, on tänapäevaste teadmiste põhjal põhjust arvata, et reede, 13. november möödub nagu iga teinegi päev.
Ometi jääb 66 aastat tagasi tehtud arvutus üheks omapärasemaks näiteks sellest, kuidas matemaatiline mudel võib aastakümneteks kogu maailma kujutlusvõime köita.
