Suurbritannias levib üha jõulisemalt nähtus, mis veel mõni aasta tagasi võis tunduda pigem maailmalõpufilmide pärusmaana. Tavalised pereemad, õpetajad, kontoritöötajad ja kõrgharidusega spetsialistid koguvad oma kodudesse kuudeks toiduvarusid ning valmistuvad võimaluseks, et sõda, looduskatastroof või ulatuslik elektrikatkestus võib tavapärase elu pea peale pöörata. Mõnel perel jätkuks toitu lausa kolmeks kuuks, kirjutab Daily Mail.
Suurbritannia võimud on kutsunud inimesi olema valmis võimalikeks riiklikeks kriisideks ning soovitanud majapidamistel varuda vähemalt kolme päeva jagu toitu ja joogivett ning hoida käepärast sularaha.
Ent osa brittidest peab selliseid soovitusi liiga tagasihoidlikuks. Nende hinnangul ei pruugi kolmepäevasest varust tõsisema kriisi korral kaugeltki piisata.
Lähis-Ida konfliktid, Venemaa sõda Ukrainas, küberrünnakud ja üha sagedamini tähelepanu pälvivad äärmuslikud ilmastikunähtused on pannud inimesi mõtlema, kuidas nad tuleksid toime olukorras, kus tavapärased teenused enam ei tööta.
Beebitoidu puudus pani pereema tegutsema
Walesis elav 41-aastane Ana on üks neist naistest, kes on otsustanud oma pere turvalisuse iseenda kätesse võtta.
Ühe lapse ema alustas kriisiks valmistumist juba aastaid tagasi, kuid tõsisema tõuke andis talle koroonapandeemia. Kui poed lukustuste ajal tühjenesid, ei õnnestunud tal oma vastsündinule vajalikku piimasegu leida.
See kogemus pani naise mõistma, kui kiiresti võib harjumuspärane elu muutuda.
Praeguseks on tema kodus kapid täis jahu, kaerahelbeid, läätsi, ube, konserve ning muid pika säilivusajaga toiduaineid. Lisaks on varutud ravimeid ja puhastusvahendeid.
Ana hinnangul suudaks tema pere olemasolevate varudega vähemalt kaks kuud hakkama saada.
Briti valitsuse soovitusi peab ta õigeks, kuid ebapiisavaks. Tema arvates tuleks inimestel varuda vähemalt nädala, võimaluse korral isegi kahe nädala jagu toitu ja vett.
„Piisava toiduvaru olemasolu oma pere kaitsmiseks kriisi ajal ei ole isekas,“ rõhutab naine.
Ana sõnul tuleb vahet teha mõistlikul varude kogumisel ja paanilisel kokkuostmisel. Kui inimesed valmistuvad järk-järgult, ei teki vajadust kriisi puhkedes kauplustesse tormata.
Ülikooli õppejõul jätkub toitu kolmeks kuuks
Veelgi kaugemale on läinud 50-aastane dr Sarita Robinson, kes töötab Lancashire’i ülikoolis psühholoogia ja humanitaarteaduste valdkonna juhtival ametikohal.
Prestonis elav kahe täiskasvanud lapse ema on kriisideks valmistumisega tegelenud ligikaudu 20 aastat.
Kõik sai alguse 2004. aastal, kui ta elas Los Angeleses ja koges maavärinat. See pani teda mõistma, kui kiiresti võib turvalisena tunduv keskkond muutuda ohtlikuks ja kaootiliseks.
Aastaid suhtusid sõbrad ja tuttavad tema ettevalmistustesse mõningase umbusuga. Koroonapandeemia muutis aga paljude arvamust.
Robinsoni sõnul on inimesed hakanud mõistma, et ootamatud kriisid võivad tekkida väga kiiresti.
Tema enda kodus leidub ligikaudu kolme kuu jagu toiduvarusid. Osa konservidest ja kuivatatud toiduainetest on paigutatud trepialustesse plastkastidesse.
Lisaks toidule hoiab ta kodus käsimüügiravimeid, veepuhastustablette, käsitsi vändatavat raadiot ning varuakusid mobiiltelefonide laadimiseks.
Naine on läbinud ka mitmesuguseid ellujäämiskoolitusi, sealhulgas esmaabi-, tulekustutus- ja looduses toimetuleku kursusi. Veelgi ebatavalisemaks oskuseks on helikopterist vee all evakueerumine.
Robinsoni sõnul on kriisiks valmistumise mõte vähendada hirmu, mitte seda suurendada.
Hädaabivarud on isegi autosse valmis pandud
Ana ei piirdu ainult koduste toiduvarudega.
Kõigis tema pere sõidukites on väikesed hädaabikomplektid, mis sisaldavad vett, akupanku, sooje riideid, vihmakindlaid rõivaid, suupisteid, väikest matkapliiti ja veefiltrit.
Naise kodus on varud jaotatud vastavalt nende kasutusotstarbele ja säilivusajale.
Ühes osas hoitakse igapäevaselt tarvitatavaid toiduaineid, mida pidevalt juurde ostetakse. Teises leidub täiendav varu keskmise pikkusega katkestusteks ning kolmandas toiduained, mis säilivad väga kaua.
Lisaks kasvatab Ana ise toitu ja tegeleb selle säilitamisega.
Tema sõnul ei ole vaja ehitada spetsiaalset ladu ega maa-alust punkrit. Piisab olemasolevatest kappidest, riiulitest ja muudest sobivatest hoiukohtadest.
Oluline on, et kõik oleks korrastatud ning toiduained leiaksid kasutamist enne säilivusaja lõppu.
Mida soovitavad naised kriisi puhuks koju varuda?
Daily Mailiga rääkinud naiste sõnul ei pea kriisivarude soetamine tähendama kallist osturetke spetsiaalsesse ellujäämisvarustuse poodi.
Ana soovitab alustada tavalistest toiduainetest, mida pere niigi sööb.
Näiteks võiks kodus olla tavapärasest rohkem konserve, kala, ube, kaerahelbeid, kuivikuid, pähkleid ja pika säilivusajaga piima.
Oluline on mõelda ka sellele, mida süüa juhul, kui elektripliit, külmkapp või veevarustus enam ei tööta.
Lisaks toidule ja joogiveele soovitab ta varuda käsitsi kasutatava konserviavaja, taskulambid, patareid, akupanga, raadio, ravimid, esmaabivahendid, tualettpaberi, seebi, tugevad prügikotid, tekid ning veidi sularaha.
Kõige tähtsamaks peab Ana siiski läbimõeldud pereplaani.
Mis saab siis, kui homme hommikul pole enam elektrit ega vett? Kuidas valmistada süüa? Kuidas hoida kodu soojana? Kuidas tagada hügieen?
Just sellistele küsimustele peaks igal perel tema hinnangul vastus olemas olema.
Jõukaks ei pea selleks saama
Mõlemad naised rõhutavad, et kriisiks valmistumine ei tohiks jääda üksnes jõukamate inimeste võimaluseks.
Ana sõnul on paljud kõige kasulikumad ettevalmistused täiesti tasuta. Näiteks võib õppida esmaabi, koostada pere hädaolukorra plaani või vahetada naabritega kontaktandmeid.
Robinson soovitab toiduvarude kogumist alustada väikeste sammudega.
Kui tavaliselt ostetakse üks pakk riisi, võiks võimaluse korral osta veidi rohkem. Järgmisel nädalal võib lisada mõned konservid ja ülejärgmisel muud vajalikku.
Nii ei teki korraga suurt väljaminekut, kuid aja jooksul kujuneb arvestatav tagavara.
Robinsoni sõnul võib suuremates kogustes toidu ostmine pikas perspektiivis isegi raha säästa.
„Ma ei valmistu zombide rünnakuks!“
Ana tunnistab, et kriisiks valmistujatega käivad endiselt kaasas stereotüübid.
Sageli kujutatakse neid ette pahurate keskealiste meestena, kes elavad konservipurkidega ümbritsetult maa-aluses punkris ja ootavad maailmalõppu.
Tegelikkus on tema sõnul hoopis teistsugune.
„Ma ei valmistu apokalüpsiseks ega zombide sissetungiks,“ kinnitab naine.
Tema tutvusringkonnas on kriisiks valmistujate seas palju tavalisi emasid, õpetajaid, aednikke, kokki ja kontoritöötajaid.
Enamasti ei valmistuta mitte maailmalõpuks, vaid hoopis igapäevaelus ette tulla võivateks raskusteks – hinnatõusuks, tarneprobleemideks, tormideks, elektrikatkestusteks või majanduslikult keerulisemateks aegadeks.
Sarita Robinsoni sõnul on huvi kriisivarude vastu kasvanud sedavõrd, et temalt on isegi jõulukingituseks hädaabikomplekte küsitud.
Tema hinnangul peaksid inimesed, kellel on selleks võimalus, püüdma kriisi ajal mõnda aega iseseisvalt toime tulla. Nii saaksid riigi ja kohalike omavalitsuste piiratud abivahendid jõuda kiiremini nende inimesteni, kes seda kõige rohkem vajavad, näiteks eakateni.
Kriisiks valmistumine ei tähenda maailmalõpu ootamist
Mõlemad naised rõhutavad, et korralikud varud ei tohiks tekitada pidevat ärevust ega hirmu.
Vastupidi – teadmine, et perel on olemas toit, vesi ja esmatarbekaubad, annab kindlustunde.
Ana sõnul elasid inimesed niimoodi põlvkondi enne seda, kui supermarketid muutsid iganädalase poeskäigu tavapäraseks.
Toidu kasvatamine, hoidistamine ja koduste varude säilitamine pole tema hinnangul midagi uut. Need on lihtsalt oskused ja harjumused, mille paljud inimesed on unustanud.
Robinson võtab oma suhtumise kokku lihtsa mõttega: parim aeg hädaolukorraks valmistumiseks on enne selle algust.
Kui kriis on juba käes, võib ettevalmistustega alustamiseks olla liiga hilja.
