Teisipäev on hall ainult akna taga. Veevalaja saab bussipeatuses ootamatu pakkumise, Kalad leiavad üles kaotatud hoo ja Kaalud avastavad, et ammu edasi lükatud palve on kergem välja öelda, kui nad kartsid.
♒ Veevalaja
Hommik algab väikese tõrkega. Buss sõidab peatusest minema täpselt siis, kui jõuad nurga taha, ja järgmiseni on tervelt kaksteist minutit. Neid minuteid sa siiski ei raiska. Varikatuse all seisab inimene, kellega kunagi samas kursuses õppisid või ühes korvpallitrennis higistasid. Tema tunneb su ära esimesena, sest su sall on endiselt sama kirju kui toona.
Jutt läheb kohe käima. Selgub, et tema töökohas pannakse just praegu püsti üks ettevõtmine, kuhu otsitakse mõttekaaslast, kes ei karda veidraid ideid. Ta küsib su numbrit. Pärastlõunal saabub sõnum koos kutsega neljapäeval kohvile tulla. Mis sellest välja tuleb, pole veel selge. Uudishimu on aga ärganud ja sinu jaoks on see parem kütus kui kõige kangem espresso.
Tööl laabub ka muu. Ülesanne, mis eile tundus tüütu, saab valmis enne lõunat, sest leiad sellele lühema tee. Kolleeg piilub üle su õla ja tahab teada, kuidas sa selle peale tulid. Näitad talle ette ja tunned rõõmu, et sinu kiiksud vahel teistelegi kasu toovad.
Õhtul jagub veel pisikesi kingitusi. Poodi on taas jõudnud sinu lemmikleib, mis vahepeal riiulilt kadus, ja kassapidaja soovib head õhtut nii, et sa teda usud. Kodus süütad laualambi, paned kõrvaklapid pähe ja trükid sülearvutisse mõttekilde, mis peatuses kuuldud jutust pähe jäid. Dokument kasvab kiiremini, kui oskasid arvata. Kella üheteistkümne paiku märkad, et kohvitass seisab puutumata ja sinu nägu on terve õhtu naerul olnud.
♓ Kalad
Viimastel nädalatel on sul olnud tunne, nagu kõnniksid märjas liivas. Kõik liigub küll edasi, aga iga samm nõuab kahekordset jõudu. Teisipäeva hommikul on see raskus kadunud. Akna taga hõljub udu, kuid peas on selge nagu pakasega taevas.
Esimese asjana teed ära selle, mida oled nädal aega edasi lükanud. Üks telefonikõne, mõni ametlik vorm või hambaarsti juurde aja panemine. Viis minutit ja asi on korras. Postkasti potsatab kinnitus, et kõik on registreeritud. Tunne on nii hea, et võtad kohe käsile järgmise.
Lõunalauas räägitakse filmidest ja sina soovitad üht vana Eesti mängufilmi, mida keegi teine pole näinud. Kõrvalistuja salvestab pealkirja telefoni ja lubab selle nädalavahetusel ette võtta. Pisiasi, ometi tunned, et sind kuulatakse. Pärastlõunal saabub elektriarve ja see on oodatust väiksem. Novembri esimene pool oli soe ning kuu lõpp tundub korraga avaram.
Õhtul helistab sõbranna või sõber, kellel on laupäevaks keraamikatöötuppa üks koht üle. Sa ütled jah enne, kui jõuad kõhelda. Kui telefon on käest pandud, keerad end teki sisse ja mõtled, millise kujuga kausi sa endale voolid. Ilmselt tuleb see viltune. Sinu meelest on just viltune kauss see õige, sest sellest maitseb hommikune puder kõige paremini. Uinud hiljem, kui plaanisid, ja täiesti rahul.
♎ Kaalud
Eilne päev jättis sind kergelt sassi, kuid teisipäev hakkab asju sinu kasuks sättima. Juba nädalaid on mõlkunud meeles üks palve, mida sa pole julgenud välja öelda. Võib-olla soovid detsembri lõpus paari vaba päeva. Või tahad loobuda kohustusest, mis on ammu koormaks muutunud. Sa kardad, et keegi solvub. Täna otsustad lõpuks küsida.
Vastus tuleb nii ruttu ja lihtsalt, et oled peaaegu pettunud, sest kogu eelnev närveerimine osutub asjatuks. Teine pool on isegi tänulik, et rääkisid sellest varakult, kuna nüüd saab kõike paremini korraldada. Õlgadelt kukub koorem, mille kandmist sa polnud märganudki. Pärastlõunased kirjad sünnivad kiiremini ja kolleegi küsimusele vastad naljaga, mis paneb terve kabineti naerma.
Lõuna paiku kukub sul tänaval kinnas taskust ja võõras jookseb peaaegu kvartali sinu järel, et see üle anda. Ta näitab oma kätt, millel on täpselt sama värvi kinnas, ja te mõlemad puhkete naerma. Selline hetk soojendab rohkem kui paks villane kampsun.
Kojuteel märkad poeriiulil esimesi piparkoogitaina pakke. Haarad ühe kaasa, kuigi jõuludeni on veel aega. Õhtul rullid taina õhukeseks, kodused tulevad köögiuksele uudistama ja peagi on igaühel käes oma vorm. Mõni täht kaotab ühe saki, üks süda kõrbeb servast. Kaneelilõhn täidab korteri ja mitte kellelgi pole kuhugi kiiret.
