Ta küsis temalt: “Kui paljuga sa mune müüd?”
Vana müügimees vastas: ” 0.25 dollarit muna eest, proua. ”
Ta ütles talle: ” Ma võtan 6 muna 1.25 dollari eest või ma lahkun. ”
Vana müügimees vastas: ” Tule ja võta need soovitud hinnaga. Võib-olla on see hea algus, sest ma pole täna suutnud ühtegi muna müüa. “
Ta võttis munad ja kõndis minema ja tundis, et ta võitis. Ta istus oma ilusasse autosse ja läks sõbraga toredasse restorani. Sealt tellisid tema ja ta sõber, mis neile meeldis. Nad sõid natuke ja jätsid palju tellitust alles. Siis soovis ta arvet. Arve oli 45.00 dollarit. Ta andis 50.00 dollarit ja palus restorani omanikul ülejäänud endale jätta.
See intsident võis omaniku jaoks üsna normaalne tunduda, kuid vaesele munamüüjale väga valus.
Asi on selles, et:
Miks me alati näitame, et meil on võim, kui me abivajajatelt ostame? Ja miks me muutume heldeks nende vastu, kes isegi ei vaja meie suuremeelsust?
Kunagi lugesin kuskilt:
” Mu isa ostis lihtsaid kaupu vaestelt inimestelt kõrgete hindadega, kuigi ta ei vajanud neid. Mõnikord maksis ta isegi nende eest lisa. Hakkasin selle teo pärast muretsema ja küsisin, miks ta seda teeb? Siis mu isa vastas: “See on väärikalt mähitud heategevus, mu laps”
Ma tean, et enamik teist ei jaga seda sõnumit, aga kui tunnete, et inimesed peavad seda nägema, levitage seda sõnumit.